Vastuhakk Brüsseli kvootidele
Sellele alalisele mehhanismile soovitakse nüüd lisada veel ka rahaline karistus nendele, kes ümberpaigutamises keelduvad osalemast. Veerand miljonit peab maksma riik iga taotleja pealt, kui soovib jääda ümberpaigutamisest kõrvale. 18. mail teatas Komisjon, et eelmisel sügisel pealesurutud ümberpaigutamine toimub liiga aeglaselt ja seda tuleb hoogustada. Kindlasti tähendab hoogustamine ka uusi Komisjoni kaitseid mõjutada, veenda ja survestada liikmesriike kvoodimehhanismi jõustamiseks.
Tagaukse kaudu katsetatakse erinevaid taktikaid, et jagada sotsialistlikult ära sadu tuhandeid, kelle saabumist Euroopasse ei ole suudetud ära hoida. Selle vastu saab ainult laialdase koalitsiooniga, mis sunniks Brüsselit oma kvoodi-hullusest loobuma.
Migratsioon tabas 2015. aastal Euroopat valusamini kui varem. Sajad tuhanded tulvasid Euroopasse, eelkõige läbi Kreeka ja üle Vahemere. Seda nägi Brüssel võimalusena hakata jõulisemalt suruma liikmesriikidele peale kohustuslikku ümberjagamist, mida on tahetud aastaid kehtestada, kuid pole seni õnnestunud. See surve päädis 2015. aasta sügisel EL siseministrite nõukogu enamusotsusega, millega „ajutise meetmena" paigutatakse Komisjoni ettepanekul 120 000 sisserändajat kohustuslikus korras Euroopas ümber. Pean seda siseministrite kätega vormistatud otsust kahetsusväärseks pretsedendiks, mis annab aluse sama stsenaariumi kordamiseks tulevikus. Sisuliselt kehtestati tagaukse kaudu ja roosa jutu saatel ikkagi kvoodid käsu korras, mis ei sobi kuidagi kokku põhimõttega sisserände kuulumisest liikmesriikide suveräänsusse.
Eesti ja Läti eripära
Komisjoni kvoodid pole kunagi võtnud arvesse Eesti ja Läti jaoks olulist näitajat - sissetoodute suurt arvu. Kui Rootsi võimud on oma otsustega tekitanud suure migrantide koloonia, siis kahes Balti riigis tõid punaokupandid sisse sadu tuhandeid, kes tänaseni vajavad lõimumist ning mõjutavad suurel määral nende riikide sisepoliitikat ja toimimist. Selle jäik mittearvestamine ükskõik milliste EL-i kvootide kehtestamisel peaks olema meie jaoks punane rätik. Juba sellest tulenevalt peaks Eesti suhtumine olema ühene - kohustuslike kvootidega, ei otseste ega hiilivatega, ei saa nõustuda.
Pealesurutud lahendused ei tööta
Pealegi on selge, et kohustuslikud kvoodid ei tööta. Kui eesmärgiks on sisserände piiramine Euroopasse ja majandusmigrantide eraldamine nn sõjapõgenikest, siis lahendatakse probleemi valest otsast. Selle asemel, et keskenduda põhjustele, kulutatakse aega ja energiat tagajärgedele. Kvoodid vähendavad liikmesriikide endi vastutust sisserände juhtimisel ja loovad juurde hulga pingeid, mis kahjustavad nii riikide julgeolekut, sisepoliitikat kui kultuurilist toimimist. Kui sisserändajad tahavad minna elama just Saksamaale, siis ei leia nad mingit varjupaika Eestist, Lätist ega Rumeeniast. Suruda inimesi vägisi sinna, kust nad tahavad iga hinna eest lahkuda, on jaanalinnuefekt, mitte inimesi aitav lahendus.
Kui Komisjon tahaks tegelikult aidata rändesurve all olevaid riike, siis tuleb tegutseda kohapeal otsustavamalt ja suuremate ressurssidega, mitte unistada probleemide lahendamisest pelgalt nende ümbertõstmisega ühest kohast teise. Eelmisel sügisel otsustatud ümberpaigutamise sisuline läbikukkumine tõestab seda ilmekalt - seni on suudetud paigutada ümber kaduvväike osa põgenikest. Põhjuseks on eelkõige see, et tegelikke pagulasi on migrantide seas vähemus. Enamus on majanduspõgenikud ja heaeluotsijad, kes on Euroopasse tulnud nõudjate, mitte abipalujatena.
Tugev pagulasseadus
Vahepeal on Eesti parlament IRLi eestvedamisel kehtestanud ranged reeglid ümberpaigutamisele ja kohustused välismaalastele. Meie uus nn pagulasseadus on üks tugevamaid Euroopas, et hoida sisseränne liikmesriigi kontrolli all ja seada valitsuse tegevusele Euroopa suunal ja kokkulepete sõlmimisele selged piirid. Põgenike vastuvõtmise kohta peab andma loa Riigikogu, menetlused varjupaiga andmiseks tehakse väljaspool Eestit ja välismaalased kohustuvad üheselt järgima Eesti reegleid ning tavasid ja õppima eesti keelt. Kui nad neid kohustusi rikuvad, siis arvestatakse seda edasistes otsustes, kaasa arvatud elamisloa pikendamise puhul.
Riikide koalitsioon kvootide vastu
Kõikidest märkidest tuleneb üheselt, et Brüssel jätkab jonnakalt kvootide läbisurumist, kuigi see ei lahendada tegelikke probleeme. Eesti peaks eelkõige koos teiste Balti riikide, Põhjamaade ja Visegradi riikidega looma selge koalitsiooni, et ühiselt seista vastu Komisjoni kvoodisurvele. Põhjamaadest peaksid vähemalt Soome ja Taani olema tänaseks saanud pagulaskriisis piisavalt vett ja vilet, et tulla selle liiduga kaasa. Rootsi sotsialistide valitsuselt on seda palju tahta, kuigi ka nende poliitikutel oli vahepeal nutt kurgus. Sellise koalitsiooni kokkunõelumine nõuab selget hoiakut ja tegevusplaani, sest ükski liit ei teki lihtsalt ja üleöö. Meie diplomaatidelt nõuab see aktiivsust, et liidule luua eeldused ja valmistada ette ühiseid samme. Passiivsuse ja madala profiili hoidmisega edu ei saavuta, vaid jääme järgmise kvoodirongi saabumisel väikeriigina kehvemasse seisu.
Eesti ühiskonnal on nendest Brüsseli käsulaudadest kaotada rohkem, kui paljudel teistel - siis ei seisa me silmitsi mitte ühe kogukonna „lõimimisega", vaid palju enamaga.
