VASTUKAJA: Vihkamisest ja armastusest
Peaaegu iga päev toob mõne sõnavõtu ja kirjutise, milles idealiseeritakse Eestist äraminekut, manatakse siinset elu või tehakse maha oma rahvuskaaslasi.
Seda lugedes hämmeldun iga kord. Miks ei saa lihtsalt öelda, et lahkutakse raha pärast? Miks on tarvis kibedaid hinnanguid eestlaseksolemise kohta, justkui lisapõhjuseks: “Ahjaa ja siis see asi veel ka, et eestlased on ühed suured s.......d?”
Muudab see hindaja enda helgemaks, paremaks ja soojemaks inimeseks? Mitte-eestlaseks? Rohkem iirlaseks või soomlaseks? Aga nemad ju meie kohta nii ei ütle (Sami Lotila välja arvatud).
Infantiilne 'mina mitte' suhtumine on kõigil, kes eestlastena oma rahvusele viletsa hinnangu annavad.
Olid ajad, kui ära saadeti vägisi. Olid ajad, kui keegi ei saanud minna. Öelda ei tohtinud midagi. Praegu oleme vabad, et minna ja tulla. Või jääda.
Olen tänulik neile, kes on selle eest võidelnud. Olen meie üle uhke.
Vihkamist on muidugi palju. Kohe hommikul hakkab tusatsemine pihta - vahelesüstivad autojuhid, kelle jaoks minu hoitud pikivahe kuulutab tühja teed ja suunatuli tähistab ainult õnnestunud manöövrit.
Mossis müüjad, kelle elu halvim aeg algab igal tööpäeval.
Bussijuhid, kes kiirendavad enne peatust, et siis ulja pidurdamisega uksed täpselt lumehunniku ees avada.
Lombist läbikihutavad autojuhid, kelle jaoks su poriseks pritsitud pere tõesti midagi ei tähenda.
Rumalate, ebameeldivate, ka kuritegelike inimeste eksponeerimine raadios ja teles - meelelahutuse eesmärgil - ma lähen nii marru.
Koeraomanikud, kes tänaval oma lemmikute järelt ei korista - sisemus trambib vihast jalgu.
Neinarseli tüüpi ärimehed - ainult needsamad tüübid ise ei lähe endast välja.
Nimekirja võib jätkata. Totaalne vihpall, seda ma olen.
Teine loetelu on ka, aga see saaks väga palju pikem.
Nimekiri headest inimestest ja olukordadest. Olge te siinkohal tänatud kõik lahked, abivalmis, sõbralikud eestlased.
Viisakad autojuhid, kes muuhulgas lasete alati jalakäijad üle tee,
sujuvalt sõitvad ja tähelepanelikud bussijuhid,
armsad krapsakad pensionärid, kes lastega emadele bussis istet pakute,
Prismade ja Selverite sõbralikud kassapidajad,
vastutulelikud mehed-naised, kes lapsekärule ust lahti hoiavad või suures lumes manööverdada aitavad,
koerapidajad, kelle pontusid ei pea kartma tervisejooksul või lastega jalutades,
asjalikud ametnikud, kelle vastused on kiired ja adekvaatsed,
Kalamaja Perearstikeskuse personal ja kõik tuhanded teised kenad ja armsad inimesed, kes inimlik olemist oma vabaduseks peavad.
Tahan ja proovin teile vastata samaga.
Majanduslikel põhjustel põgenemise otsus on sügavalt isiklik ja kindlasti raske. Võimalik, et selle motiveerimine subjektiivse vihaga oma rahvuse aadressil teeb mineku pisut kergemaks ja võõrsiloleku talutavamaks.
Kas keegi läheb tõesti ära ainult sellepärast, et vastutulija ei naeratanud?
Raili Pütsepp
Hetkel kolme lapsega kodune
