Vastukaja | Vihma käes või räästa all?
Äsja ilmus Tiina Kangro sulest kirjutis („Pekilõikajad ei anna armu ka puuetega lastele”, EPL 23.10), mille ta võttis kokku sõnadega, et erivajadusega õpilased satuvad muudatuste tõttu vihma käest räästa alla. Sellega väljendas ta usaldamatust kohalikele omavalitsustele ja koolidele, kes on aastaid püüdnud kaasava hariduse põhimõtteid ellu viia.
Kaasav haridus ei tähenda keerulisemate erivajadustega õpilaste tavakoolidesse suunamist. Meil on välja kujunenud optimaalne erikoolide võrk, mis pakub väga spetsiifilist õppekorraldust, ja seda ei ole kavas muuta.
Tõele ei vasta Kangro väide, et keerulise ja püsiva puudega laste õpetamise üle otsustavad edaspidi koolidirektorid ja õppenõustamine jääb ainult kohaliku omavalitsuse tasandile. Vastupidi: piirkondlikud Rajaleidjad koostöös kooli ning tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistidega hakkavad põhjalikult analüüsima, milliseid tugiteenuseid ja õppekorralduse erisusi üks või teine erivajadusega laps vajab.
Eriklassid jäägu minevikku
Kivisse raiutud eriklasside liigitus ja jäigad piirnormid peaksid aga tõepoolest jääma minevikku. Seda arvavad ka erikoolide juhid ja puuetega inimeste organisatsioonid. Ühe ja sama meditsiinilise diagnoosiga õpilastel võivad olla väga erinevad vajadused ja nad ei pruugi sobida ühte eriklassi. Olenemata sellest, kas ühes aastakäigus on parajasti neli või kümme nägemispuudega õpilast, tuleb kõigile tagada vajalik tugi.
Tõsi on, et riik kavatseb omavalitsuste autonoomsust ja rahastamist ning koolipidajate kasvatamisvõimet suurendada. Kohalikud omavalitsused ja eraüldhariduskoolide pidajad saavad riigieelarvest u 22 miljonit juurde. Ikka selleks, et kodukandikoolides oleks võimalik tuge vajavatele õpilastele sobivat õpet korraldada.
Meil on väga häid näiteid piirkondadest, kus tõesti pingutatakse selle nimel, et kõigil kogukonna lastel oleks ligipääs parimatele haridusvõimalustele. Mida arvavad näiteks Viimsi, Kilingi-Nõmme, Vihula ja paljude teiste omavalitsuste haridusjuhid Tiina Kangro jutust, et kui riik hakkab neid järgmisest aastast suuremas mahus toetama, muutub laste olukord koguni nii kehvaks, et nad satuvad vihma käest räästa alla.
