Vastuvõttude maraton
Ka paraad oli kena, ainult nii palju oleks vast ette heita, et rasketehnikaga ikkagi ei sobi üle teise inimese haua sõita. Soldatid on mugavaks läinud. Kui mina noor olin, siis ei osanud sõdur unistadagi, et talle masin tagumiku alla antakse. Ikka omaenda jalad olid need, mis vahvat sõjameest edasi viisid – kas või üle Alpide, nagu Suvorovi päevil. Tõsi, Vabadussõja ajal laskis Päts heast südamest käima panna soomusrongi, mis alustas teekonda Lillekülast, peatus veel ka Nõmmel ja Kivimäel ning viimane peatus oli Paju lahing. See oli selleks, et sõduritel oleks mugavam sõtta minna. Paremat südant kui Pätsil pole ilmas olemas olnudki.
Loomulikult tähistati vabariigi aastapäeva ka põrgus. Ja väga suurejooneliselt! Mul pole ammu olnud nii palju jooksmist! Mõelge ise, kui palju on meil siin endiseid presidente ja riigivanemaid! Ning kõik soovivad vastuvõttu korraldada – koos kontserdi, kätlemistseremoonia ning avavalsiga, nagu kord ja kohus. Ja sina, lihtne inimene, siis traavi ühelt peolt teisele, nagu ajaks sind keegi taga!
Ma algul üritasin küll rääkida, et katsume kuidagi kokku leppida ja pidupäeva ühiselt tähistada. Aga ei võtnud mind keegi kuulda. Jaan Tõnisson teatas kohe, et tema korraldab oma isikliku vastuvõtu igal juhul, sest tal on viinad juba ostetud ja kes need ära joob. Päts ütles häbelikult, et tema ei tahaks ka oma peost loobuda, kuna pole juba kolm nädalat köögist väljagi saanud, on muudkui küpsetanud ja sülti keetnud ning tahab, et inimesed nüüd ometi tema kokakunstist rõõmu võiksid tunda. Ning Lennart Meri kuulutas, et tema on juba ammu diplomaatilisi kanaleid pidi kutsed laiali saatnud ning oodata on sadu väliskülalisi.
Varese salaplaan
On ilmne, et kolm aastapäevapidu ühel õhtul on selgelt liiast. Aga kui te arvate, et see on kõik, siis te eksite! Sest ka vähemad vennad ei tahtnud alla anda! Rei ja Strandmann ja Teemant ja kõik need teised kunagised riigivanemad saatsid ka kutsed välja. Ning isegi Vares-Barbarus teatas mulle kavala naeratusega, et temagi korraldab vastuvõtu. Ma sain päris pahaseks.
„Sinul, Vares, pole küll mingit õigust Eesti Vabariigi aastapäeva tähistada! Sina olid äraandja ja kommunist!”
„Ära unusta, Ivan,” muigas Vares, „et ennekõike olin ma naistearst. Ja igal günekoloogil on õigus korraldada vastuvõttu. Daamidele, ma mõtlen, koos kiire, kuid põhjaliku läbivaatusega.”
No mis sa teed sellise inimesega, kes kasutab kallist püha oma paheliste kirgede rahuldamiseks! Oli selge, et seda perversset „kätlemistseremooniat” tuleb takistada. Aga kuidas? Ainus, mida ma oskasin välja mõelda, oli see, et ma palusin Varesel endale klaverit mängida ja lõin tal siis täie hooga klaverikaane kinni, nii et Varese näpud jäid vahele.
„Loodan, et see teeb daamide „tervitamise” pisut keerulisemaks,” ütlesin ma, samal ajal kui Vares oma paistes sõrmede peale puhus ja heleda häälega halises.
Kuid ka ilma Varese peota kujunes vabariigi aastapäev küllaltki kurnavaks. Kedagi ei võinud ju solvata, igale poole tuli minna ja kui ma poleks juba surnud, siis usun küll, et see maraton oleks mul hinge välja võtnud. Alustasin Pätsi juurest, sõin kõhu täis ja kuulasin, kuidas Artur Rinne laulis ja Raimond Valgre akordionit mängis. Siis kihutasin Strandmanni poole, sõin seal ja kuulasin jälle Rinnet ja Valgret. Seejärel Rei juurde, jälle söömine ja jälle Rinne ja Valgre. Ma küsisin meeste käest, kas nad veel kusagil esinevad – et siis ma tean need peod vahele jätta. Aga Valgre ütles ohates, et nad esinevad igal pool.
„Igal aastal sama jama,” rääkis ta. „Ma ütlen küll neile, et me Arturiga ei jaksa nii palju laulda ja mängida, et võtke vahelduseks näiteks Rudolf Tobias, las esitab „Joonase lähetamist” – mees istub täitsa ilma tööta, aga nad ei võta. Artur, aita palun akordion kelgu peale tõsta, meil on aeg Meri juurde minna.”
Läksin nendega koos. Meri vastuvõtt juba käis. Tegin läbi kohustusliku kätlemistseremoonia ja vajusin kurnatult toolile. Nagu ikka, oli Meri kutsunud kokku palju välismaalasi. Minu kõrval istus keegi vaarao ning lausus mulle põlglikult:
„92 aastat – on see mingi riigi vanus? Alla kolme tuhande pole minu meelest üldse põhjust tähistama hakatagi.”
„Mõni riik ei kesta niigi kaua,” vastasin mina. „Bolševikud ei vedanud 74 aastatki välja. Ja Adolf, kaua teie riik kestis?”
„12 aastat,” vastas Hitler ja punastas juuksejuurteni. „Aga see on sellepärast, et me ei saanud oma imerelva valmis. Ja lisaks võitlesid venelased väga barbaarselt, meie ilusad Hugo Bossi disainitud tankid tehti idarindel kõik katki. Ja ega teie, eestlased, pole ka puhtad poisid! Kui ikka Sinimägedes oleks rinnet kauem hoitud…”
Aga siis hakkasid Rinne ja Valgre laulma korpusemeeste kuulsat laulu „Seitse patja, neli tekki…”, Hitler pidi suu kinni panema ja vaarao ei saanud ka enam kobiseda. Meri pidudel räägitakse minu jaoks alati liiga palju välispoliitikast! Hingasin sügavalt sisse, jõin natuke sprotiõli, et magu viina kaitseks vooderdada ja läksin Jaan Tõnissoni vastuvõtule.
