
Veebikiusamise ja -solvamise kätte sattunud inimene saab sotsiaalmeediale esitada nõudmisi sisu kustutamise kohta. Samuti tuleb kiusamise kohta tuleb valjusti välja öelda, et see ei ole normaalne.
Politseil puudub tõesti, nagu kirjutab Krister Paris artiklis „Äärmuslaste vähkkasvaja vajab keemiaravi ehk Kui lapsi on lubatud rünnata“, õigus sekkuda ja välja selgitada internetipostituste taga olev inimene, kui tegemist on solvamisega, sest see on võlaõigusseadusest tulenevalt tsiviilkohtu pädevuses lahendada.
Kui me aimame, kes võiks see postitaja olla, saame talle saata meeldetuletuse taolise käitumise keelatuse kohta või minna isiklikult kohale ning selgitada, et ta rikub teiste õigusi. Kuid enamasti me puutume kokku pigem ühtede ja samade inimestega, kellele selline vestlemine ei mõju. Mõneti on see isegi parem variant, kui see, et taoliselt käituvalt inimesi oleks palju.
Seadusest tulenevalt peab inimene ka loata kasutatud pildi asjus Eestis pöörduma kohtusse ning kui postitaja isik on teadmata, jõuab ta välja samasse punkti, nagu anonüümse solvamise korral. Loomulikult on see eriti alatu käitumine, kui inimese mõjutamiseks kasutatakse tema lähedaste, ammugi veel laste pilte ning infot nende kohta.