Veebikiusamise ja -solvamise kätte sattunud inimene saab sotsiaalmeediale esitada nõudmisi sisu kustutamise kohta. Samuti tuleb kiusamise kohta tuleb valjusti välja öelda, et see ei ole normaalne.
Politseil puudub tõesti, nagu kirjutab Krister Paris artiklis „Äärmuslaste vähkkasvaja vajab keemiaravi ehk Kui lapsi on lubatud rünnata“, õigus sekkuda ja välja selgitada internetipostituste taga olev inimene, kui tegemist on solvamisega, sest see on võlaõigusseadusest tulenevalt tsiviilkohtu pädevuses lahendada.
Kui me aimame, kes võiks see postitaja olla, saame talle saata meeldetuletuse taolise käitumise keelatuse kohta või minna isiklikult kohale ning selgitada, et ta rikub teiste õigusi. Kuid enamasti me puutume kokku pigem ühtede ja samade inimestega, kellele selline vestlemine ei mõju. Mõneti on see isegi parem variant, kui see, et taoliselt käituvalt inimesi oleks palju.
Seadusest tulenevalt peab inimene ka loata kasutatud pildi asjus Eestis pöörduma kohtusse ning kui postitaja isik on teadmata, jõuab ta välja samasse punkti, nagu anonüümse solvamise korral. Loomulikult on see eriti alatu käitumine, kui inimese mõjutamiseks kasutatakse tema lähedaste, ammugi veel laste pilte ning infot nende kohta.
Millest abi oleks?
Facebookis avaldatavate postituste asjus soovitan lapsevanematel suhelda võimalikult palju Facebooki endaga. Laste õiguste kaitseks on püüdnud Facebook leida lahendusi. Näiteks SIIN saab teha teate enda lapse pildi või video kohta, mida on ilma küsimata kasutatud.
Vanemate kui 13-aastaste laste puhul eeldab Facebook, et nad teevad enda pildi loata kasutamise kohta ise teate (välja arvatud juhul, kui neil on puue – siis on võimalik vanemal see teade esitada).
Vihakõne teema on ELis praegu üsna suure tähelepanu all ja koostamisel on materjalid, kuidas selle kõigega saab ja tuleks tegeleda ning millist abi vajavad liikmesriigid sotsiaalmeedia platvormidelt. Seepärast võib loota, et mingid lahendused on tulemas.
Samuti on vaja, et me selgelt räägime, miks internetis solvamine ükskõik millisel põhjusel ei ole iseenesest mõistetav normaalne tegevus, vaid ikkagi kõige tavapärasem teise inimese õiguste rikkumine, millele tuleks kõikidel, kes seda märkavad, reageerida (raporteeri postitust, kommenteeri, et see on sobimatu, blokeeri isikuid jne). Tegevusetus pigem soodustab nende isikute edasisi tegusid.
See, et veebikiusajad omakeskis ja privaatgruppides vihakõnet kirjutavad ja teisi solvavad on põhimõtteliselt sama, nagu nurga taga salajuttude rääkimine. Riik ei saa ega tohi igasse arvamuse avaldamisesse sekkuda, kuid kui seda tehakse avalikus ruumis kõikidele nähtavalt teisi süütegudele üles kutsudes või kellegi õigusi muud moodi rikkudes, siis sellesse sekkumata ei käituks riik enam põhiseaduspäraselt ja jätaks oma kohustused rahva ees täitmata.
