Veel vene koolist ja krokodillipisaratest
Lähtudes sellest loogikast, tahaksin vaielda vastu arvamustoimetajale Priit Simsonile, kes hiljuti esines Eesti Päevalehes artikliga, mille sisu kajastab suurepäraselt pealkiri: „Vene kool ja krokodillipisarad” (9.9). Autor mõistab hukka Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti algatatud valge lindi kampaania ja riigikogu saadikute Mihhail Stalnuhhini ja Yana Toomi tegevuse ning tuletab meile meelde, et „kõik see, mida nüüd tehakse, sai ju kokku lepitud ja käima pandud ajal, mil haridus- ja teadusminister oli Mailis Reps Keskerakonnast”.
Kokkuvõtteks esitab autor retoorilise küsimuse: „Ma ei tea, kuidas saab nimetada kvaliteetseks haridust, mis ei lase sul oma sünniriigis vabalt suhelda?” Mulle tundub, et see on koht, millele tuginedes oleks võimalik jõuda ühisele arusaamale.
Vaadake – riikliku õppekava järgi õpib vene laps eesti keelt ainult põhikoolis tuhat tundi. Eesti keele tundides. Pluss veel mõned ained, mida õpetatakse eesti keeles – nende maht on koolides erinev, aga lõviosa koole rakendab eestikeelset õpet vähemalt kolmes-neljas aines. Tuhande tunniga annab ära õppida hiina keele mandariini dialekti, meie aga esitame küsimuse, miks suur osa meie lastest ei ole pärast põhikooli võimelised eesti keeles vabalt suhtlema. On nad lollid? Vaevalt küll.
Vilets metoodika
Viie lapse emana, kelle eesti keele oskus on kõvasti üle keskmise ja kelle kolm poega on õppinud vene koolis, julgen väita, et asi on halvas metoodilises ettevalmistuses ja nõrgas pedagoogilises kaadris. Ühesõnaga, kvaliteedis – eesti keele õpetamise kvaliteet venekeelsetes koolides ei ole piisav, ja seda näitavad väga selgelt ka eksamitulemused. Nende koolide seas, mis juba tänavu viisid gümnaasiumiõppe üle eesti keelele, on selliseid, kus 9. klassi vilistlaste keskmine eesti keele eksami tulemus oli alla 60 palli 100-st. Ja arvamus, et me nüüd saavutame edu, asendades madala kvaliteedi suurema kvantiteediga, on täielik absurd. Haridussüsteemi eelmine eesmärk – korralik keeleõpe põhikoolis – jäi saavutamata, aga juba seame rõõmsalt endale järgmise, veelgi keerulisema eesmärgi. Tuleb kuidagi tuttav ette…, umbes nagu kurikuulus viisaastaku plaan.
Teisalt, ükski gümnaasium, mis on taotlenud endale venekeelse õppe luba, ei loobu ega kavatse loobuda eestikeelsest õppest vähemalt 30% ulatuses. Eestis ei ole ühtegi vene kooli, kus gümnaasiumiosas poleks õpetatud vähemalt viit ainet eesti keeles. Ja serveerida koolide soovi jätkata vene keeles soustis, et saavutatud eestikeelne osa visatakse minema, on lubamatu, kuna see lihtsalt ei vasta tõele. Ja kolmandaks: tähtis on ikkagi hariduse kvaliteet, mitte keel. Vabandust, unustasin jutumärgid – see oli tsitaat Priit Simsoni artiklist.
