Veepinnal püsimine ei tähenda ujumisoskust
Selle peale vastas Lukas, et see, kui vanaisa purjuspäi tiiki upub, ei tulene sellest, et lapselapsel on koolis olnud vähe ujumistunde või et ta ei ole omandanud piisavat ujumisoskust.
Kui aga lapselapsed on saanud ise purjutavateks vanaisadeks ja ujumisoskus on endiselt kasin, koguneb ka nende arvel iga-aastane murettekitav statistika surmajuhtudest Eesti veekogudes. Aga kui üldse kõrvale jätta alkoholijoobes vette ronimised ja õnnetult lõppevad enesetõestamised, peab ikkagi tunnistama, et peamine uppumissurmade põhjus on kehv ujumisoskus. Ja ujumisoskus tähendab rahuliku tempoga kas või mitme kilomeetri vees läbimist, mitte seda, et suudetakse uppumata mõnikümmend meetrit ühest kohast teise rapsida.
Jooksma peab, ujuma mitte
Kui põhikoolis tehti 24 korra ujumiskursus kohustuslikuks, siis arvati, et see ongi probleemi lahendus. Laps saab ühe kooliveerandiga algteadmised ja on võimeline ujuma 25 meetrit. Seda muudatust omal nahal tunda saanud tuttav, kes ka nüüd täiskasvanuna hea meelega vette ei lähe, meenutas aga olukorda nii: juba esimestes tundides praagiti välja need lapsed, kes üldse ujuda ei osanud ja paigutati nad madalasse basseini sulistama. Põhirõhk pandi sellistele, kes juba natuke ujuda oskasid ja seega said ujumisõpetajad nende oskusi edasi arendada. Ja lapsi, kes seal madalas vees aega veetsid, oli päris palju. Nii et neid ei püütudki õpetada, üritati paremini ujuma õpetada neid, kes juba oskasid. Võib eeldada, et osale tublidest hakkasid kursused meeldima ja hakati ka trennis käima. Kuid nendele, kes paari kuuga parimal juhul pinnalpüsimise selgeks said, jäigi see ainukeseks kokkupuuteks vees õigesti käitumisega.
Kooliujulad on üldse seitsmel protsendil koolidest, needki on enamikus 2–3-rajalised, mis on muidugi majanduslikus mõttes ebaökonoomne. Ka üldkasutatavaid ujulaid on vähe, mis muudab hinnad kalliks ja peletab raha lugeva lapsevanema kohe kindlasti eemale. Kuue aasta jooksul, mil riik on 24 korra kursused justkui kohustuslikuks teinud, rahastatakse programmi igal aastal 23 000 euroga (3,6 mln krooni), mis katab ainult kolmandiku tegelikest kuludest.
Samal ajal näevad kehalise kasvatuse tunnid ette jooksu-, käe-, kõhulihaste jm harjutusi, mis on tervise seisukohalt olulised ja aitavad last talle sobiva spordiala juurde suunata. Aga kui valida, kas olla hea kolmik-hüppes või vees ellujäämises, on mõistlikum valida ujumine. Kehalise kasvatuse tunnid peaksid sisaldama kõige muu kõrval ka regulaarseid ujumistreeninguid, et põhitõed ei ununeks sama kiirelt, kui neid õpiti.
Kui nüüd tagasi tulla eestlase kahe suure lemmiku – alkoholi tarbimise ja ujumise – juurde, siis jah, neid harrastatakse liiga tihti koos. Aga ometi julgen ma kahelda enim levinud väites, et joobeseisundis hakkavad oma oskusi näitama just väga head ujujad. Nemad peaksid ju olema teadlikud sellega kaasnevatest ohtudest ja võimalikest tagajärgedest. Ka purjus peaga.
