Flaamlastele sobib

Praeguseks ongi meie riigi flaamlaste pool eutanaasiaga üsna hästi kohanenud. Seda kinnitavad ka arvud: 3/4 eutanaasia juhtumeid on Flandrias. Sellele võib tuua kaks põhjendust: esiteks on Flandria elanikud võtnud märksa rohkem omaks mõtte, et igaüks ise peab langetama otsuseid, mis on tema elus olulised. Belgia prantsuskeelses osas võib olukord olla pigem teisiti.

Parem võiks olla inimeste informeerimine. Paljud ei tea siiani eutanaasia õigusest kuigi palju ja usuvad, et piisab kirjutada lihtsalt midagi paberile. Paraku see nii ei toimi. Tuleb leida arst, kes su sooviga nõustub ja on valmis protseduuri sooritama – sul peab olema oma arstiga hea läbi saamine. Meil ongi olnud juhtumeid, kus arstid keelduvad eutanaasiast isegi siis, kui haiglas olev patsient on selleks varem soovi avaldanud.

Teadmatus ulatub teistessegi valdkondadesse. Kirjutasin ise hiljuti uuringust, mis ütles, et vaid 13,5% surijaid saab enne siitilmast lahkumist palliatiivravi. Inimesed teavad eutanaasiast rohkemgi kui võimalustest oma äraminekut kergendada.

Peale eutanaasia on Belgias levinud praktika, mis ilmselt teil Eestiski: eutanaasia asemel valitakse narkoos. Haige patsient pannakse sügavalt magama, et tema piinu leevendada. Flandrias tuleb seda ette rohkemgi kui eutanaasiat. Peamine vahe on selles, et seadus ei ütle sügava narkoosi kohta midagi, samal ajal kui eutanaasia on väga selgelt määratletud.