Veerle Beel eutanaasiast Belgias: arvati, et millalgi jõuame laeni ja eutanaasiat soovivate inimeste hulk enam ei suurene. Seni pole me laeni jõudnud
Kõigepealt: kuidas see võimalikuks sai? 1999. aastal moodustati Belgias üle väga pika aja föderaalvalitsus, kuhu ei kuulunud kristlikud demokraadid. Uus valitsus hakkas kohe vastu võtma eetilisi norme puudutavaid seadusi. Seadustati samasooliste paaride abielu ja lubati neil paaridel ka lapsi adopteerida. Juba pikka aega oli olnud ühiskondlikus arutelus jutuks ka eutanaasia, kuid alles liberaalide, sotsialistide ja roheliste koalitsioon muutis selle võimalikuks.
Algul oli eutanaasiast abi otsivate inimeste hulk väga väike. Aga siis kasutasid teenust mitu kuulsust ja nende juhtumid jõudsid meediasse. Üks selline laialt kajastamist leidnud surm puudutas 2008. aastal kirjanik Hugo Clausi, kes kannatas dementsuse all.
Flaamlastele sobib
Praeguseks ongi meie riigi flaamlaste pool eutanaasiaga üsna hästi kohanenud. Seda kinnitavad ka arvud: 3/4 eutanaasia juhtumeid on Flandrias. Sellele võib tuua kaks põhjendust: esiteks on Flandria elanikud võtnud märksa rohkem omaks mõtte, et igaüks ise peab langetama otsuseid, mis on tema elus olulised. Belgia prantsuskeelses osas võib olukord olla pigem teisiti.
Parem võiks olla inimeste informeerimine. Paljud ei tea siiani eutanaasia õigusest kuigi palju ja usuvad, et piisab kirjutada lihtsalt midagi paberile. Paraku see nii ei toimi. Tuleb leida arst, kes su sooviga nõustub ja on valmis protseduuri sooritama – sul peab olema oma arstiga hea läbi saamine. Meil ongi olnud juhtumeid, kus arstid keelduvad eutanaasiast isegi siis, kui haiglas olev patsient on selleks varem soovi avaldanud.
Teadmatus ulatub teistessegi valdkondadesse. Kirjutasin ise hiljuti uuringust, mis ütles, et vaid 13,5% surijaid saab enne siitilmast lahkumist palliatiivravi. Inimesed teavad eutanaasiast rohkemgi kui võimalustest oma äraminekut kergendada.