Veerpalu ja usuhullus

Enam kui 66 000 Andrus Veerpalu kaitseks üles tõusnud inimest on suutnud anda hävitava löögi kõikvõimalike sotsiaalsete toetuskampaaniate ja üldrahvalike aktsioonide tõsiselt võetavusele. Kampaaniavõtted, mida muidu kasutatakse enamasti heategevuse või ülla rahvusliku eesmärgi elluviimisel, on rakendatud seadusenormide ja eetika vastu patustanud mehe kaitseks. Kommuuni nimetus „Usume Andrus Veerpalu” näitab, et see pole mõeldud mitte niivõrd Veerpalu moraalseks toetamiseks kui faktide (ehk dopingu-proovide) mitteuskumiseks ja kahtluse alla seadmiseks.

Mida annab selline kampaania Veerpalule? Kas, nagu üks mu tuttav väljendus: „Kui see Facebooki leht 100 000 toetusavaldust kogub, koonduvad valgud Andruse uriinis automaatselt ümber ja proovi vastus on negatiivne?” Toimuv on omandanud juba usuhulluse mõõtmed, kus „uskmatuid” ähvardatakse sõi-mu ja vägivallaga. Puudu on veel vaid tänavarahutused kahe osapoole, Veerpalu uskujate ja dopinguproovi uskujate vahel.

Dopinguproovidega vahele jäänu mainet päästavad vaid teaduslikult tõestatud vastupidised tõendid, mitte fännide ülevoolavatest emotsioonidest tingitud meeleavaldused. Kui dopinguskandaali tõttu hakatakse suisa korraldama inimketiaktsioone, siis solgitakse sellega esmajoones Balti keti tähendust. Aktsioon, mis pidi väljendama Balti rahvaste ja rõhutute solidaarsust, muudetakse ootamatult toetusavalduseks isikule, kes suure tõenäosusega tegutses nii ebaeetiliselt kui ka ebaseaduslikult. 

Marko Kaldur