Link kopeeritud!

Veisekasvataja: toiduliidu lipumärk on tarbijat eksitav märk

 (156)
Veisekasvataja: toiduliidu lipumärk on tarbijat eksitav märk
Foto: Ilmar Saabas

Samal ajal kui Eesti põllumehed pingutavad siin kasvatatud veistele uute turgude leidmiseks ja eksportimiseks, impordivad meie lihatööstused odavat toorainet põhiliselt Euroopast ja märgistavad sellest tehtud toodangu tihti meie rahvusvärvidega.

Tööstustel on odavam panna vorsti sisse imporditud lihamassi, mida Euroopa Liidu reeglite järgi saab veel lihaks nimetada. Viiel lihakäitlemisettevõttel, kes kasutavad toodetel aktiivselt lipumärki, ei ole oma tapamaja ja nende äriplaan on üles ehitatud sisseostetavale toorainele. Need tööstused kasutavad Eesti tapamajade tapateenust tühisel määral, sama saab öelda ka kodumaise tooraine ostmise kohta Eesti tööstustest.

Need rahvusvärvidega tooteid reklaamivad ettevõtted on AS Rannarootsi Lihatööstus, AS Oskar LT, AS Nõo Lihatööstus, OÜ A-Vorst ja põhiliselt pelmeene valmistav AS Uvic.

Rannarootsi lihatööstuse turundusjuht Ingrid Prinsthal väitis, et nende tooraine pärineb Eestist ja teistest Euroopa Liidu riikidest. “Ärisaladusest tulenevalt ei ole meil võimalik täpsematest detailidest rääkida,” märkis ta. („Eesti lipumärk ei tähenda, et grillil säriseks kodumaine liha“, Õhtuleht 29.5)

Samal teemal:

See väide on sarnane jutule „ööbikukeele vorsti“ valmistamisest, kus ühes partiis vorstis on üks ööbikukeel ja üks hobune. Tõenäoliselt on Rannarootsi lihatööstus kasutanud üksikuid koguseid eestimaist toorainet.

Lipumärgi aktiivse kasutamise algatas Eesti Toiduainetetööstuste Liit kaheksa aastat tagasi, 2009. aasta juunis avaldati vastava pressiteatega. Kogu seda kampaaniat saab pidada oskuslikuks JOKK-skeemiks, sest tarbijat eksitatakse toote päritolu küsimuses.

Toiduliidu juhi Sirje Potisepa arvates on kõik korrektne, sest kampaania põhisõnum on see, et tegemist on Eestis toodetud tootega ning lipumärki kannavad nii Eesti toorainest tooted kui importtoorainest tooted. Põhjus olevat väga lihtne – Eestis ei jätkuvat toorainet, liha. Potisepp rõhutab, et Toiduliit ei ole kunagi teavitanud tarbijatele, et lipumärgiga toodetes on Eesti tooraine.
Aga tegelikult ei ole ju küsimus selles, mida Toiduliit teavitab või ei teavita. Oluline on see, kuidas tarbijad sellest aru saavad ja ostuotsuseid teevad.

Tarbijad arvavad, et lipumärgiga tooted on Eesti toorainest

Eesti Uuringukeskus tegi tänavu uuringu „Kuidas tarbijad mõistavad sinimustvalge lipumärgi kasutamist toidutoodetel“. Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada, kas lipumärgi kasutamine on olnud tarbijatele teadlike valikute tegemisel abiks või eksitab tarbijaid. Küsitleti 500 tarbijat vanuses 18 kuni 74.

Küsitlusest selgus, et sinimustvalge lipumärgiga toidutoodetes on 73,6% tarbijate arvates kodumaine tooraine ja need on toodetud Eestis.

Vastanute arvates on lipumärgi juures oluline ka tooraine kodumaine päritolu. Seda pidas väga oluliseks 38,4% ja pigem oluliseks 39,2% tarbijatest – seega kokku 77,6% kpsitletutest.
Küsimusele „Millise hinnangu annate „lipumärgi“ tänase kasutamise praktikale“ vastas 66,8% tarbijatest, et see on olnud täiesti korrektne (19,4%) või pigem korrektne (47,4%). See kinnitab esimeste vastustega selgunud massilise eksitamise asjolu – inimesed usldavad meie rahvusvärve, kuid ei saa aru, millise päritoluga on tegelikult selle märgiga toodetes tooraine.

Nimetatud uuringu vajadust selgitasin tarbijakaitseametile ja maaeluministeeriumile, kuid riigiasutused ei pidanud tõe väljaselgitamist vajalikuks. Seetõttu tellisin uuringu mina ise.
Toiduliidu juht Sirje Potisepp väitis 24. mai Ringvaates, et minu eesmärk on isiklik kasu ja ma soovin teha riigi sümboolikast kitsa kildkonna eraomandi. Selleks kitsaks kildkonnaks ei pea ta valikut Eesti toiduainetööstuste juhtidest, vaid põllumehi (tõenäoliselt eriti lihaveisekasvatajaid) ja tarbijaid, kelle huvisid ma esindan.

Soovin sisseoste tehes eelistada kodumaist toorainet ja tootjat ning põllumehena pakkuda oma toodangut kodumaisele tarbijale. Minu ettevõte Eestimaa Lihaveis OÜ ei müü toodangut lõpptarbijale, seega ka ei kasuta lipumärki.

Loe veel

Toiduliidu juhi väitel eelnesid lipumärgi välja toomisele kaheksa aasta eest turuuuringud ja seadusandluse analüüs. Eesti Toiduainetetööstuse Liidu tellimusel viis Faktum & Ariko 2008. aastal läbi uuringu „Toiduainete kvaliteedi kuvand Balti riikides“, kus oli üks päritolumaad puudutav küsimus: „Mil määral pöörate te kaupluses toiduaineid ostes tähelepanu nende päritolumaale?“ Selles küsimuses ei käsitletud küsitletavate arusaamist toote tegelikust päritolust. On olemas ka maaeluministeeriumi tellitud küsitlused teemal „Kas tunnete (teate) lipumärki?“, mis ei anna mingit teadmist selle kohta, kuidas tarbija lipumärgist aru saab.

Suured vastuolud seadusandlusega

Lipumärgi statuudis on väga suured vastuolud. Reklaamiseadus keelab reklaami, mis ükskõik millisel viisil eksitab või tõenäoliselt eksitab. Ka on keelatud reklaamis kasutada riiklikke ja riigiasutuste sümboleid ning Eesti lipu värvikombinatsiooni sellisel viisil, mis eksitab üldsust reklaami eseme suhtes. Reklaamina ei käsitata kaubamärki. Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga on riigid kokku leppinud lükata tagasi riikide lippude (ka nende jäljendamise) registreerimine kaubamärgina. Lipumärki kasutatakse toodetel päritolumaa reklaamimise eesmärgil ja see ei ole kaubamärk.

Euroopa parlamendi määruse nr 1169/2011 järgi peab juhul, kui toidu tootel on päritoluriik või lähtekoht märgitud ning see ei ole sama mis toidu põhiliste koostisosade oma, olema kirjas ka põhilise koostisosa päritoluriik või lähtekoht, kui see on tootja maast erinev.

Tarbijakaitseseadus keelab eksitava kauplemisvõtte. Kauplemisvõtet peetakse eksitavaks, kui sellega esitatud teave kasvõi tõenäoliselt petab keskmist tarbijat. Ja ka siis, kui sellega on varjatud olulist teavet või esitatud teavet ebaselgelt, arusaamatult, mitmetähenduslikult.

Toidutoodetel on erinevaid kaubamärke ja märgiseid kaugelt üle 30, mis on kõik loodud selleks, et tarbijate „valikuid lihtsustada“. Tekib küsimus, kas nii on tarbijatel tegelikult ka lihtsam? Nendest märkidest eristub selgelt üks märk, mis ei saa kuuluda kellelegi isiklikult – meie rahvusvärvid, mis kuuluvad Eesti riigile ja Eesti rahvale. Seda märki võib kasutada iga eestlane ja Eestimaa ettevõte, aga väärikalt ja kedagi eksitamata.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare