Veiseliha vahetab välja linnuliha
Kartku inimesed praegu hullulehmatõbe ning suu- ja sõrataudi või mitte, liha tarbimise kasv maailmas on viimastel aastakümnetel niigi olnud aeglane ja aeglustuv. Mis on selle põhjuseks ja mis saab edasi?
Rikkamates tööstusriikides (1990-ndate keskel tarbiti seal 86,5 kilo liha inimese kohta aastas) paneb lihasöömise kasvule piiri küllastustaseme lähedane tarbimine (eriti Euroopa Liidus, Austraalias), mõnel pool ka kõrge hind ja kala eelistamine toidulaual (Jaapan, Norra). Kõigis arenenud riikides on liha tarbimise kasvu aeglustumise taga ka tervisliku toitumise kaalutlused. Arengumaades (1990-ndate keskel tarbiti neis liha keskmiselt 23,1 kilo aastas) on piirav tegur madalad sissetulekud, ka kultuurilised ja religioossed tõkked.
Üldise aeglase kasvu taustal kasvab liha tarbimine kiiresti Hiinas, Brasiilias ja Koreas. Hiinas toimus plahvatuslik sealiha tootmise ja tarbimise kasv 1980-1990-ndatel aastatel. Paljud uurijad on siiski veendunud, et Hiina statistika on nähtust üle hinnanud (loe: ilustanud). Koos Hiinaga on maailma lihatarbimise keskmine kasv ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel viimastel aastakümnetel ulatunud 2,4-st kuni 2,9 protsendini aastas.
MILLIST LIHA SÖÖB KESKMINE MAAILMAKODANIK? 1990-ndate lõpul sõi keskmine maailmakodanik aastas 34,7 kilogrammi liha (1965. aastal 24,1 kg), millest loomaliha moodustas 9,6 kg, lamba- ja kitseliha 1,8 kg, sealiha 13,7 kg ja linnuliha 9,5 kg.
Uurides tarbimist erinevate lihaliikide lõikes, tulevad ilmsiks järgmised tendentsid:
Veiseliha tarbimine on pärast kasvu 1970-1980-ndatel aastatel nüüdseks langenud pisut madalamale tasemele, kui oli seda 1960-ndatel aastatel (9,9-lt 9,6 kiloni). Siiski on maailmas ka erandlikud loomaliha tarbimise kasvu piirkonnad – Jaapan, Korea Vabariik, Malaisia, Kuveit, Saudi-Araabia ja Tiili. Sealne loomaliha on valdavalt imporditud ja tarbimise kasvu ühe tegurina nimetatakse kaubandusreÏiimide liberaliseerimist. Brasiilia on ainuke riik, kus on kasvanud nii loomaliha tootmine kui ka tarbimine.
Lamba- ja kitseliha tarbimine on olnud stabiilne, kõikudes 1,8 kilogrammi ümber inimese kohta aastas.
Sealiha tarbimine on kasvanud 9,1 kilolt 13,7 kiloni (ettevaatust, siia võib olla peidetud Hiina statistika “õhk”).
Viimase 30 aasta silmatorkavaimaks trendiks on linnuliha tootmise ja tarbimise kiire kasv (tarbimine on kasvanud umbes kolm korda – 3,2 kilolt 9,5 kilole). Linnuliha osa lihatarbimise struktuuris on kasvanud 13 protsendilt 28 protsendile, kusjuures tarbimise kasv on olnud eriti märkimisväärne traditsioonilistes loomaliha tootvates ja eksportivates maades (Ladina-Ameerika, Põhja-Ameerika, Okeaania), aga ka lamba- ja kitseliha piirkondades (Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika).
MIDA TOOB TULEVIK? FAO prognoosi kohaselt sööb keskmine maailmakodanik aastal 2015 ca 40 kiloliha. Liha tarbimise kasvu toetavad tegurid nõrgenevad – rahvaarvu kasv pidurdub, eriti annab aeglane kasv end tunda arenenud riikides. Ei nähta ka võimalust, et Hiina lihatarbimine jätkab kasvu endises tempos, sest sellisel juhul ületaks Hiina tarbimise tase juba lähemal ajal praegust arenenud riikide tarbimise taset.
Ent ehk kerkib arengumaades esile mõni uus kiire kasvu piirkond? Võib-olla India , kus aastal 2015 saab elama rohkem inimesi kui Hiinas ja kus praegune liha tarbimise tase on väga madal (4,5 kilo inimese kohta)? Indias tehtud turu-uuringud näitavad aga, et sealsed rikkad ei söö liha oluliselt rohkem kui vaesed. India eripärane kultuur ja tarbimiseelistused tähendavad, et suurt lihatarbimise kasvu seal ilmselt oodata ei ole.
Üheks tarbimise suurenemise piirkonnaks võivad saada üleminekuriigid, kus lõpeb 1990-ndate aastate majandusraskustest tingitud lihatarbimise langus. FAO ennustab, et 2015. aastaks kasvab liha tarbimine siin 61 kiloni aastas (1990-ndate keskel oli vastav näitaja 49,4 kilo aastas, 1980-ndate keskel aga 65,8 kilo).
