VELLO SALO: Jälle ateistlikud Julk-Jürid ehk kellest räägime?

Kas ikka “religioonid kuuluvad ajalukku, hoolimata sellest, et mõned inimesed ikka veel teisiti arvavad”, nagu väitis üks 11. aprillil nähtavale kohale paigutatud artikkel? Olgugi et peateemaks oli nagu usuõpetus, väitis juba alapealkiri, et religioonid kuuluvat ajalukku – ilmselt siis ka praeguses Eestis.

Vägisi meenus “religioon on igand”, mida ateistlikud Julk-Jürid oma pool aastasada ENSV koolides jutlustasid. See oli siis, kui ülikoolis peeti kõigile kohustuslikke “teadusliku ateismi” kursusi ja eksameid. Ning kui keegi seda ei uskunud, läks erirong külmale maale: 1951 küüditati kõik Jehoova tunnistajad. Usutunnistuse põhjal.

Ent nüüd on teised ajad ning keegi ei keela küsimast, kuidas on lugu religiooniga tänapäeva Eestis, kus ei ole enam “ateistlikku riigiusku”. Põhjust selleks ilmselt on, sest alguses mainitud artikkel vaatas ilmselt mööda meie hiljutise rahvaloenduse tulemustest. Alles nädal hiljem (19. skp, lk 9) lugesin, et “32% Eesti elanikest on usklikud”, ent jüripäevanumbris (lk 2) oli see arv juba ümber pööratud (23%), peale selle seostatud horoskoopide lugejatega.

Uskugem õigeid arve

Missugune on usklike tegelik osa praeguses Eestis? Mida nad usuvad – kas ka horoskoope? Ma ei soovi siin rääkida usuõpetuse küsimustest, ehkki olen ateistlike Julk-Jüride all ise piisavalt kannatanud ning ei tahaks neid ja nende “teaduslikku ateismi” kuidagi tagasi. Selle asemel tahaksin meelde tuletada mõningaid põhilisi seiku praeguse Eesti elust, õigupoolest ainult viit arvu, mida iga kodanik võiks meeles pidada.

• 1. jaanuaril 2003 tegutses Eestis 567 usuühingut (aastal 1939 oli neid 489);

• lahtrisse “kindlat usku tunnistav” tegi rahvaloendusel risti 327 832 Eesti elanikku;

• lahtrisse “usu suhtes ükskõikne” tehti 381 911 ristikest;

• lahtris “luterlus” loeti 152 237, lahtris “õigeusk” 143 554 ristikest;

• 1000 või enama esindajaga uske oli 12.

Rahvaloenduse trükitud andmed on kõigile kättesaadavad statistikaametist või ka internetist; haridust ja usku puudutav teave on koondatud ühte andesse (IV osa), millega peaks tutvuma igaüks, kes nende alade vastu tõsisemat huvi tunneb. Usuühingute kohta jagab teavet siseministeerium.

Siingi esitatud arvuviisiku puhul tuleb meeles pidada paari täpsustust. Näiteks seda, et rahvaloenduse küsimus usu (mitte kirikliku kuuluvuse!) asjus esitati ainult neile, kes olid vähemalt 15 aastat vanad, teisisõnu 1 121 528 isikule.

Neist ei vastanud küsimusele tervelt 90 297. Nende hulgas, kes vastasid, oli 31,8 % “kindlat usku tunnistavad”, kuid see ei tähenda ammugi mitte, et “32% Eesti elanikest on usklikud” (elanikke oli 1 370 052). Muide, mida võikski laste usklikkus tähendada?

Kindla usu tunnistajaid tegelikult rohkem

Kuivõrd ekslikule arvamisele võivad viia protsentides toodud andmed, selgub kasvõi rahvaloenduse publikatsioonis toodud üldistustest, näiteks diagramm “Rahvastik religiooni suhtumise järgi (15-aastased ja vanemad), 2000.” Siin ongi nimelt “kindlat usku tunnistav 31,8%”. Ei ole ju, sest 90 297 ei vastanudki küsimusele.

Niisiis on targem tegelda absoluutarvudega. Rahvaloenduse andmeil saame kindlasti väita, mitu isikut “tunnistas kindlat usku”. Siia tuleb aga lisada sõnake “vähemalt” – keegi polnud ju kohustatud vastama. Muidugi kehtib seesama “vähemalt” ka ükskõiksete jt puhul.

Rahvaloenduse küsimusele vastajad võisid oma “tunnistatava usu” ka ise kirja panna. Kokku kogunes neid “uskusid” 74, mis on trükitud andmestikus jäädvustatud. Selles loetelus leidub igasugu isevärki nimesid, horoskoobilugejaid siiski mitte.

Loendustulemusi sirvides leiame palju huvitavaid detaile. Näiteks selle, et vanusegruppides 15–59 aastat on kõrgharidusega isikute protsent märksa suurem kui teistel. 60-aastaste ja vanemate puhul on asi küll teisiti, kuid kardan, et loendajad ei võtnud arvesse Külma maa kõrgharidust.

1951 küüditati ENSV-st 281 Jehoova tunnistajat. Rahvaloenduse aastal oli neid Eestis 3823.