VELLO SALO: Kelle asi on rahvusraamatukogu?
Teisisõnu: kas meie ainsa rahvusraamatukogu igati esinduslik ümbrus ei peaks olema niihästi pealinna kui ka kogu rahva mure? Tõnismäe ümber on viimasel ajal – täpsemalt alates läinud aasta 9. maist – tehtud palju kära, ent vaevalt on keegi vaevunud mainima rahvusraamatukogu. Ometi tulnuks lähtuda just pealinna üldplaneeringust, mis peaks olema kogu rahva südameasi.
Ilmselt ei saa tähtsate asjadega kiirustada, ent ka vaikimine oleks vale. Eriti kui kuuleme, et Tõnismäe krundid olevat eravalduses. Ei tahaks mõeldagi, mis võiks juhtuda, kui plats rahvusraamatukogu ees ei oleks hästi läbimõeldud linnaplaneeringu osa, vaid nn arendajate hoolde jäetud.
Küsigem korraks: mis sobiks rahvusraamatukogu ette? Minu ettepanek: seal võiks seista Juhan Liivi kuju. Kui lisada tema sõnad
Kas aastatuhandeid mingu – siis see vast haiget ei tee, et suurte rahvaste kõrval on vaba ka väikene,
oleks siia jäädvustatud ka praeguse sõnasõja mälestus. Ent sobiks väga hästi ka mõni kuulus rahvalaulik, Hilana Taarka näiteks.
Sõduri kuju seevastu kõlbaks kindlasti sõja- või okupatsioonimuuseumi ette, mitte aga siia. Kas on vaja nimetada, et punaarmee mälestusmärke leidub Eestis üle 260?
Vaidlusaluse mälestussamba teeb sobimatuks veel see, et langenute nimekirja ei ole pandud ühtki eestlast. Ometi olid eestlastest laskurkorpuse mehed need, kes 22. septembril 1944 esimestena Tallinna sisenesid. Eestlased on üldiselt rahulikud inimesed ja kui mõni teine rahvas tahaks oma suurima raamatukogu ees teiste rahvaste langenuid austada, ei läheks me neid segama. Teisest küljest: miks peaks keegi meile ette kirjutama, mis sobib meie rahvusraamatukogu ette?
On teinegi sobimatuse põh-jus, millest on pikemalt kirjutanud Mihkel Mutt (PM, 19.02. 2007): selle monumendi tähendust ei saa muuta – ei “ümber mõtestamise” ega muul teel.
Kohe kindlasti mitte ei sobi raamatukogu ette tähistamata hauad. Ent tuleb tõstatada ka küsimus: kas siin ikka ongi haudu? Me teame küll, et 14. aprillil 1945 maeti siia tosin punast kirstu, ent kas need sisaldasid säilmeid? Kuna dokumentatsioon puudub ja ühishauale asetatud nimetahvlitel leiduvaid nimesid on aja jooksul muudetud, jäävad väljakaevamised ainukeseks lahenduseks.
Ent kui palju selgust võime nendestki oodata?
Võtkem näiteks väidetavalt siia maetud partorg kapten Ivan Sõssojev. Teadaolevatel andmetel – nii kirjutas major Enn Veskimägi Õhtulehes 13. jaanuaril 1975 – langes ta 21. sept 1944 Kahalas, kuid pool aastat hiljem, kui Tõnismäel korraldati matused, ei leidunud Sõssojevi nime hauale asetatud nimetahvlil.
Kui me nüüd kuuleme, et Sõssojevi tütrel olevat soove oma isa säilmete suhtes, tuleks temalt pärida, kas tal on lähemat teavet selle kohta, kuhu isa tegelikult maeti. Ning kas teda saaks kuidagi identifitseerida (näiteks tema pikkuse, hammaste seisukorra jne põhjal), sest muidugi ei saa enne väljakaevamisi välistada võimalust, et ta Tõnismäele maeti. Kui siis säilmeid leitakse ja neid saab identifitseerida, tuleks kapten Sõssojevi tütart ja teistegi langenute sugulasi teavitada.
Pole kerge ennustada väljakaevamisteks vajalikku aega, kuid pole sugugi liiga vara mõelda meie rahvusraamatukogu ümbrusele – mitte lähtudes mõttest “mis sinna asemele tuleb?”, vaid ikkagi küsimusest: missugune peaks olema Eesti rahva, raamaturahva esindusliku kirjakeskuse sissekäik?
Mina sooviksin rahu ja rohelust – ning arvan, et küllap paljud teisedki raamatusõbrad ühinevad selle sooviga. Kindlasti hulga pinkidega, kus saaks istuda ja lugeda. Kõrge heki-mürasumbutajaga suure liikluse poole, mida kuidagi ei anna mujale suunata. Küll aga tahaksin loota, et Tõnismäe-kolmnurga kaks külge saaksid auto- ja müravabaks.
Praegu, mil ähvardatakse verevalamisega, kõlavad mu soovid unistusena.
Ent õnneks ei saa keegi keelata unistamast.
