VELLO SALO: Vaikne nädal Kolmandas Eestis
Kus asub see Kolmas Eesti? Aga päris kindlasti mõlemas, Esimeses ja Teises, mu paremal ja vasemal. Nii et kui iga kolmas meist vaikset nädalat peab, peame kõik meelde tuletama, mida see õigupoolest tähendab. Koolitarkusest pole paljudel midagi võtta, sest punase impeeriumi kool vaikis selle lihtsalt maha.
Vaikne nädal ei tähenda ainuüksi vaikust, ka suureks, pühaks ja kannatamisnädalaks hüütakse neid seitset päeva, mis algavad palmipuude pühaga ning juhatavad sisse ülestõusmispühad. Kuidas? Kas ülestõusmispüha ei olegi vaikse nädala viimane päev? On ja ei ole ka.
Kui paljud eestlased teavad, et oma päritolult pole pühapäev muud kui kristliku nädala esimene päev? Mäletan vaidlusi ateistliku okupatsiooni algusest pühapäeva ümbernimetamisest puhkepäevaks. Ei saanud ju partei lubada midagi püha. Sellest, et okupantide eneste keeles kandis pühapäev nime ülestõusmine (voskressenje), ei sobinud rääkida. Veel vähem sellest, et kristlik pühapäev ongi olemuselt väike ülestõusmispüha, mis kordub iga nädal.
Pühapäev tuleb tagasi. Vaieldi mis vaieldi, eestikeelne nimi jäi. Ent kadus selle päeva pühadus ja tähendus: praegu on meil iga nädal viis tööpäeva ja kaks äripäeva, nädala esimesest päevast on saanud nädala viimane, nn nädalalõpu koostisosa. Praegu me küll restaureerime kirikuid – kuid kirikud ehitati ju pühapäeva pühitsemiseks!
Kolmas Eesti teab seda ega kaota lootust, et saab pühapäeva tagasi. Ja ennäe: juba käibki pühapäeviti kirikus.
Vaikus soosib järelemõtlemist ning vaikse nädala mõtteks ongi süvenemine elu ja surma, kurbuse ja rõõmu, teiste eest elamise ja kannatamise olemusse. Esivanemad on muu ilusa hulgas meile pärandanud sõna ristiinimene. See sõna ei vajakski selgitamist, ent kui palju on väärt pelk teadmine, et keegi kandis minu eest rasket risti? Paljud ei vaevu prügikasti viima paberitükikestki, mis kallis ligimene on maha pillanud. Kroonu köiest me parem ei räägigi.
Austame neid, kes langesid sõjas – ”andsid oma elu meie eest”, tavatseme ütelda. Ma ei tea teistest, kuid mina küll ei läinud sõtta oma elu andma, vaid ikka vaenlase elu võtma. Kuidas keegi; igatahes minule näib sõjas langemine võrratult kergem kui kogu elu kestev töö teiste heaks. Ent see ongi ristiinimese ideaal: aidata teisi alati, hoolitseda teiste eest, kanda teise inimese risti.
Suure Reede teenistused tuletavad meelde kannatuse müsteeriumi. Nad tuletavad seda meelde otse kombataval kujul: siin on nähtav ja käegakatsutav rist, siin on ristile naelutatud inimene. Muidugi, kui tahame seda näha ega käi kaarega ümber Kolgata.
Sama konkreetsed on kannatused meie ümber siinsamas, maal, mida nimetame Maarjamaaks. Tümps, trall ja tramburai ei tee Eestit paremaks, küll aga Esimese ja Teise Eesti lepitamine. Selleks, et rahvas praegustest kannatustest jagu saaks ja jalule tõuseks, peaks esiteks hulk eestlasi inimesteks hakkama. Vaiksel nädalal püüab Kolmas Eesti ise kasvada inimeseks saamise suunas ning aidata teistelgi avastada olulist.
Kannatused paratamatud. Kui me ei suuda neid mõtestada, võime neis murduda; kui me aga suudame näha mõtet isegi teiste kannatuste kandavõtmises, võime nende läbi kasvada.
Lootust on: kui Maarjamaa mainet on siiani püütud uputada, siis nüüd püüame teda juba upitada. Praegu näib paratamatuna seegi, et meie maine uputamine ja upitamine käivad veel mõnda aega raudselt edasi. Ent küllap kunagi saab selgeks mõlema mõttetus – mida varem, seda parem. Tühi töö ja vaimu närimine, nii uputamine kui upitamine. Kui see selgus käes, esitame ehk juba mõne pärisküsimuse. Nende avastamiseks on vaja vaikset järelemõtlemist.
Pirita uude kloostrisse tullakse pärima: misasja need nunnad siin ometi teevad? Kui need vastavad: ”Üritame inimesteks saada,” ollakse pooleldi pettunud. Ei osata veel hinnata, et peale kehakultuuri keskuse on Pirital ka vaimulik keskus. Terves kehas terve vaim? Või tühja sest vaimust?
