Hästi toimivas ühiskonnas on loomulik, et meeleolud muutuvad ja rahva poolehoid kõigub. Seda võib nimetada pendliefektiks, mille tõttu on kord suurem poolehoid n-ö kõva käe poliitikal, siis jälle vabamal elukorraldusel. Täna tahetakse suuremat iseotsustamist, homme jälle kopsakamaid toetusi. Vabades ühiskondades leiab see väljundi valimistes ja ühiskonna poliitiline pealisehitis saab paindlikult muutuda. Jäikades autoritaarsetes riikides aga üritatakse ühiskondlikku arvamust jõuga ühes servas kinni hoida, muutes süsteemi küll pealtnäha tugevaks, kuid sisuliselt hapraks.