Vene kool vajab järjepidevust

Valimiseelsetes debattides ühe või teise erakonna positsioneerimiseks tõstatatud probleemid on kohati tähelepanu keskmesse tõstnud valdkonna äärealadel paiknevad teemad, kohati aga rünnatakse tormijooksuga lausa avali olevat ust. Selliseks näiteks on ettepanek tagada eesti keele omandamise tingimused muukeelses lasteaias ja põhikoolis.

See ettepanek koos sooviga depolitiseerida keelevaldkond pärineb Peeter Kreitzbergi artiklist „Kvaliteet on keelest tähtsam” (EPL 11.01). Ühine keel on riigi ja ühiskonna toimimiseks, liikmete sidustamiseks hädavajalik. Võib ju soovitada, et „keeleküsimusi saab lahendada evolutsiooniliselt” (Peeter Kreitzberg), kuid evolutsioonilise arengu ootamine ei aita meil tagada Eestis kõigile elanikele võrdset ligipääsu kõrgharidusele ja edukust tööjõuturul. Riik peab oma poliitikaga looma keskkonna, kus riigikeele roll on selge ja kaitstud ning arenemisvõimalused tagatud. Ühtlasi peab ta looma ka keskkonna, mis pakuks tuge kõigile noortele võimetekohase rakenduse leidmiseks. Kehv riigikeele oskus ei tohi küll kellelegi komistuskiviks kujuneda.

Riigieksamid ei rõõmusta

Olen samas täiesti nõus, et kakskeelne gümnaasium ei lahenda kõiki vene kooli probleeme ja et eesti keele õpet tuleks ainetundidele lisaks alustada juba lasteaias, põhikoolist rääkimata. Kreitzbergi artiklis on palju õigeid väiteid ja soovitusi, kuidas liikuda selles suunas, et muu emakeelega noored Eesti kõrgkoolides, kutseõppeasutustes ja tööelus edukalt hakkama saaksid. Kuid kui Kreitzberg osutab esmajoones hariduse kvaliteedile, siis riigieksamite punktid näitavad ka päris suurt vahet eesti kooli kasuks. Ainult keemiaeksami sooritavad vene noored eesti omadest protsendipügala võrra paremini. Kõikide muude ainete puhul on kaalukauss eesti noorte kasuks: näiteks ajaloos koguni 15%. Ka PISA tulemused näitavad eestikeelsete koolide paremust. Põhikooli lõpuks on eesti koolide lapsed nii lugemisoskuses, matemaatikas kui ka loodusainetes märgatavalt paremad kui vene lapsed. Eesti keeles õppimist ei saa siin tulemuste erinevuse põhjuseks tuua, sest valimisse kuulunud noored on neid aineid õppinud vene keeles.

Vene kool kipub Eestis olema väga ebaühtlase kvaliteediga, kui me räägime riigieksamite tulemustest. Samad sõnad kehtivad muidugi ka eesti kooli kohta. Eelnenud jutuga ei väida ma kindlasti, et vene koolides käivad kehvemate eeldustega lapsed ja õpetajad ei tee nii head tööd kui eesti koolis. Vene koolide õpetajaskond on oma formaalse kvalifikatsiooni poolest eesti koolide õpetajaskonnast parem nii kõrghariduse, pedagoogilise kutse omamise kui ka erialase koolituse poolest. Kuid selline tasemevahe tulemustes on tähelepanu väärt. Koolipidajatel – linnavõimudel – oleks mõistlik süveneda vene koolide kvaliteeti ja arengukavadesse ning kaaluda koolivõrgu optimaalsust. Aga pöördume tagasi keele juurde. Kuidas siis jääb muukeelse põhikooli ja lasteaiaga, mille pärast Kreitzberg südant valutas? Seal on laialdased võimalused eesti keele õppeks.

 Kõigis eesti keelest erineva töökeelega lasteaedades on 2009. aastast ette nähtud kohustuslik eesti keele õpe alates kolmandast eluaastast, nagu nõuab koolieelsete lasteasutuste riiklik õppekava. Osa tegevusi soovitatakse viia läbi eesti keeles või rakendada keelekümblusmeetodit. Ka põhikooli riiklik õppekava rõhutab varajase keeleõppe tähtsust. Lõimitud aine- ja keeleõpe (mõne aine õpetamine õpilasele mitte tema emakeeles) või keelekümblus on ka muukeelses põhikoolis võimalused, mille vahel kool võib valida, et õpilaste eesti keele oskus oleks gümnaasiumisse minnes vajalikul tasemel. Koolidele on siinjuures jäetud üsna vabad käed nii sobivate ainete valikul kui ka tunnijaotus-plaani tegemisel. Enamik vene õppekeelega põhikoole õpetabki juba mõnda ainet eesti keeles ja pooled neist on liitunud keelekümblusprogrammiga.

Kurssi on suudetud hoida

Lõimitud aine- ja keeleõppe rahvusvaheline kogemus näitab, et põhikooli esimeses astmes ehk nooremate laste puhul on just loovained ja kehaline kasvatus need ained, mida õpilasele võõrkeeles pakutakse. Põhikooli vanemate laste puhul lisanduvad loodusained. Nii on see paljudes Euroopa riikides, kus riiklikud ja eluolulised vajadused on toonud klassiruumi mitu keelt, ja nii on ka Eestis. Aineõpetajad ja keeleõpetajad peaksid toimima kindlasti ühtse meeskonnana, pakkudes üksteisele ka eri-alast tuge, et näiteks bioloogiatunnis õpitud terminid keeletunnis harjutades kinnistuksid. Ka meie eestikeelsetes koolides käib üha enam vene peredest pärit lapsi. Sel õppeaastal õpib peaaegu veerand kõigist vene kodukeelega õpilastest (8000 last) kas eestikeelses koolis või on „keelekümblejad”, mis tähendab, et nad õpivad põhikooli jooksul enam kui 50% õppemahust eesti keeles.

Õpetajate jaoks koolis tähendab see, et ühes klassis on mitu keelt ja mitu kultuuri, kindlasti hoopis teistsuguseid õpetamismeetodeid, aga ka õpetaja rolli olulisust teadmiste-oskuste edasiandmise kõrval ka üldinimlike väärtuste ja sallivate hoiakute kujundamisel. Kõrgkooli poolt vaadates võib küll ainult kiita vene noorte järjest paranevat eesti keele oskust. Tahan avaldada suurt tunnustust Eesti keelepoliitika järjepidevusele hariduses: vene gümnaasiumi üleminek kakskeelseks on kulgenud kokku lepitud ajakava ja tegevustega, sõltumata sellest, mis erakonnad moodustavad koalitsiooni ja mis parteist on haridus- ja teadusminister. Loodan väga selle järjepidevuse jätkumist, sest haridus on konservatiivne ja aeglaste pööretega ning äkilised kursimuutused, ka ettepanekute vormis, võivad põhjustada süsteemis ebakonstruktiivset käitumist ja peataolekut. Järjepidevus, riigimehelikkus ja selged sõnumid peaksid päevapoliitilistest prioriteetidest kõrgemale tõusma.