Vene kooli õpetaja Igor Kopõtin: Kui õpilased ei mõista, mida õpetaja räägib
Möödunud sügisel läksid venekeelsed gümnaasiumid üle eesti õppekeelele. See tähendab, et vähemalt 60 protsenti õppetööst peab toimuma eesti keeles. Aeg on teha esimesi kokkuvõtteid.
Õpetajana seisan ma õpilaste ees, kelle emakeel on valdavalt vene keel. Paljud neist elavad Lasnamäel, venekeelses keskkonnas. Nad tahavad õppida, kuid pahatihti on nende eesti keele oskus liiga väike, et selles keeles ainetundides korralikult uusi teadmisi omandada. Kui nad kirjutavad esseesid – ajaloost ja eesti keeles – kirjutavad nad pahatihti eestikeelsesse teksti ladina tähtedega spetsiifilisi venekeelseid sõnu (nagu näiteks „moonakas”, kui see sõna pole eesti keeles meelde jäänud). Pahatihti pean ma dikteerima neile eestikeelseid lauseid, mida nad siis maha kirjutavad ja pähe tuubivad. Sisuline arutelu ajaloosündmuste ja ühiskonna üle on sama hästi kui välistatud.
Praegu puudub paljudes vene koolides eesti keelele üleminekuks soodne keskkond. Probleemide loetelu on üsna pikk. Tihti ei ole tagatud füüsilist keskkonda, mis võimaldaks muukeelsetel lastel ainet eesti keeles efektiivselt omandada. Koolimööbel on raske ja vananenud ning seda ei ole võimalik tunni eesmärgist lähtudes ümber grupeerida. Paljudes koolides ei jätku infotehnoloogia vahendeid, kantseleitarbeid, tavalist paberit ja tahvlimagneteid. Paljudes klassiruumides on veel alles kriiditahvlid ja vana
interjöör.
Pole õigeid õpikuid
Eesti keele õpetamine on põhikoolis üsna nõrk. Vananenud õpetajaskond ja iganenud õppemetoodika ei anna oodatud tulemust. Gümnaasiumi kandideerivalt õpilaselt nõutakse, et ta oskaks eesti keelt vastavalt kategooriale C1: see tähendab, et ta peaks oskama selles keeles kirjutada keerukat esseed ja lugeda erialaartikleid. Reaalsus on paraku see, et põhikooli lõpetanu oskab parimal juhul eesti keelt vaid tasemel B2, mis tähendab teleuudiste sisu mõistmist ja oskust vestelda tuttavatel teemadel.
Vene gümnaasiumis kasutatakse ainete eesti keeles õpetamiseks täpselt samu õpikuid kui eesti koolis. 7. klassi õpilaste ajalootunnis, kus võetakse läbi keskaja ajalugu, tuleb niisiis eesti keeles arutleda teemadel, kus kasutatakse spetsiifilist erialaterminoloogiat – kuna keskajal mängis suurt rolli kirik, tuleb eesti keeles selgitada katoliku kiriku ja jumalateenistusega seotud teemasid. Eraldi õpikuid, mis mitte eesti emakeelega lastele neid termineid seletaksid, pole. Üks erand on Lauri Vahtre Eesti ajaloo õpik vene koolidele – paraku ei haaku see õpik aga kuigi hästi uue õppekavaga. Lastel, kes pole põhikoolis läbinud keelekümblusprogrammi, on gümnaasiumis ainete eesti keeles omandamisega tõsiseid raskusi.
Napib hästi ette valmistatud õpetajaid. Eesti rahvusest õpetajad ei tule vene koolidesse, sest sama palga eest saavad nad rahulikult töötada eesti koolis, kus ei teki muret, et õpilased ei saa õpetaja keelest aru. Vene koolides on vaid üksikuid noori õpetajaid.
Selliseid õpetajaid, kes suudavad oma ainet – või mitut ainet – õpetada nii eesti kui ka vene keeles võrdselt, on Eestis vaid üksikuid. Suur tööpinge ja koormus tekitab kaadri voolavust. Õpetaja palk on meie ühiskonna häbi. Kuidas saab alamotiveeritud keelekümblusõpetaja, kelle keskmine netopalk on u 500 eurot kuus, täita efektiivselt oma kohustusi? Kas ainult missioonitundest? Kas tuleb suurendada töökoormust, et kvaliteet veelgi langeks, kuid kvantiteet suureneks? Kas tuleb säästa raha kooli renoveerimisest, et tõsta õpetajate palka? Arvan, et raha tuleb võtta mujalt, väljastpoolt haridusvaldkonda.
Vene gümnaasiumide klassikomplekti suurus on 25 kuni 30 õpilast. Eestikeelsete ainete õpetamiseks on vaja abiõpetajat, kes tegeleks õppeprotsessist mahajäänud õpilastega. Ühe ja sama klassi õpilaste eesti keele tase on äärmiselt ebaühtlane – ja see on põhjus, miks tuleks kas klassikomplekti suurust poole võrra vähendada või rakendada abiõpetajaid.
Kõige levinum on see, et õpetaja viib tunni läbi tuimalt eesti keeles, ehkki õpilased ei saa aru.
Õpetajate keeleoskus
Varsti tuleb aeg, millal enamik vene koolide õpetajaid läheb pensionile. Ja need, kes praegu veel alles on, ootavad lihtsalt pensioniiga ega täienda erialaseid teadmisi ega oskusi. Venekeelsed gümnaasiumid peavad pakkuma kvaliteetset haridust. Rakendada tuleks varast keelekümblust. Tuleb aktsepteerida koolide hoolekogude õigust õppekeelt valida. Eestikeelse aineõppe korraldamist võib lubada ainult nendele pedagoogidele, kes valdavad eesti keelt vähemalt tasemel C1 ja kellel on aineõpetaja kutse. Tähtis on kirjutada ja trükkida vene koolidele mõeldud õpikuid, arendada metoodilisi abivahendeid, luua sidemeid eesti ja vene koolide vahel ning nõustada vene koolide õpetajaid. Siia saab kaasata ka kolmanda sektori. Eesti keele jõuga pealesurumine tekitab vaid teravat vastuseisu ja trotsi. Vene kool ei kao Eestist kuskile, kuid vajab muutmist ja nõustamist.
