Venelased – ainukesed musterinimesed Eestis?
Haridusministeerium saavutas koolijuhtide ja õpetajatega töötades suurt edu, sest vene pedagoogid ei esita reformile vastuväiteid.
Koolijuhid on nagu talumehed, kes heinaajal korjavad üles iga rohukõrre. Tänu eestikeelse õppe tulekule saavad vene koolid eesti koolidega võrreldes rohkem raha. Kui vene kool asub eesti keeles õpetama rohkem aineid kui nõutud, siis ministeerium maksab preemiat. Loomulikult korjavad hoolsad koolidirektorid kõik need kõrred üles.
Keelenõuetega trimmi tõmmatud vene õpetaja on aga arvamuse avaldamise suhtes nii arglik, et ei julge isegi tunamullust ilma arvustada.
Eestlastele meeldib vene gümnaasiumi eestistamine väga, sest me tahame endi kõrval näha eesti keelt oskavaid venelasi. Eestlastele meeldib vene kooli eestistamine isegi nii väga, et kui kusagilt ilmuvad välja vene lapsevanemad, kes plaaniga nõus pole või lihtsalt oma rahulolematust väljendavad, siis peame seda kohe pahatahtlikuks kiusuks.
Selline suhtumine on ülekohtune. Vabas ühiskonnas pole võimalik, et kõik arvaksid ühtmoodi. Kellelegi ei saa pahaks panna arvamuse avaldamist nii tähtsas küsimuses nagu järglaste kasvatamine.
Paljud venelased kardavad, et nende lapsed pole eesti keeles õppimiseks küllalt hästi ette valmistatud, et nad jäävad hariduses eestlastest maha, sest peavad ainete õppimiseks kaks korda rohkem aega kulutama. Kas laps saab minna arstiks õppima, kui ta on keemia asemel eesti keelt õppinud?
Musterinimesi pole
Venelaste kallal võib tänitada, et kus nad varem olid: hariduse eestistamisest anti juba mitu aastat tagasi teada. Kuid lootus, et ebamugav muudatus läheb niisama mööda, on inimlik.
Minule küll meeldib ebamugavaid kohustusi edasi lükata või hoopis nendest kõrvale hiilida. Ometi ma tahan, et minust lugu peetakse.
Ma ei arva, et minu kõrval elavad venelased peaksid olema hoopis teistsugused – mingid musterinimesed. Lapsevanem pole ju kooli töötaja, kes peab ennast ministeeriumist tulevate märgukirjadega kursis hoidma.
Lapsevanematega tegelemine jäi haridusministeeriumil unarusse, sest lootis koolijuhtide ja kohalike omavalitsuste peale. Võib-olla tõesti sosistasid mõned kohalikud poliitikud valimistel häälte võitmiseks, et haridusreformi pärast ei maksa muretseda, sest keegi ei suuda seda tegelikult ellu viia.
Nüüd korraldab initsiatiiv-grupp, keda ei tunne isegi teenekad vene haridustegelased, konverentsi „Vene kool Eestis”, et veenda venelasi eestikeelsest õppest loobuma. Veel nädal tagasi tundus, et tegemist on siira kodanikualgatusega, mis on kantud vene lastevanemate muredest. Pärast seda, kui esimese ühiskondliku organisatsioonina teatas oma seotusest konverentsiga nn pronksiööga tuntuks saanud äärmusrahvuslik liikumine Öine Vahtkond, lõi minu usaldus kõikuma. Vahtkond justkui tõestas haridusminister Tõnis Lukase hoiatust, et vene kooli mured rakendatakse konverentsi sildi all päevapoliitika vankri ette.
