Venelased kahtlustavad, et riigiametites eelistatakse eestlasi
-Sergei Ivanov kirjutas tänases Päevalehes, et Eesti riigiametite töötajatest on umbes kolm protsenti venekeelse taustaga. Kuidas oleks võimalik seda olukorda muuta, et nende hulk suureneks?
Asi on keeruline. Ideaalis sooviksin sellele küsimusele vastata, et kutselised oskused on tähtsam kui rahvus, kuid olukord ei ole nii lihtne. Nii tööandjal ja tööotsjal on väga tugevad eelarvamused. Väga paljud venekeelsed inimesed arvavad, et riigiasutustes soovitakse näha eelkõige neid, kelle emakeel on eesti keel.
Näiteks mul on üks Eesti filoloogist tuttav, kes kuulis, et ühes ministeeriumis otsitakse ametnikku, siis esimene asi, mis ta ütles oli, et ilmselt nad tahavad sinna eestlast.
Teatud eelarvamus on olemas ka tööandjal, kuid viimasel ajal on näiteks siseministeeriumi struktuuris näha, et tasapisi kasvab mitte-eestlaste arv.
Kui me vaatame neid riigi töökohti lähemalt, siis mitte-eestlasi on tõesti väga vähe. Ma ei usu, et Eestis on ainult kolme protsendi ulatuses muukeelseid inimesi, kes on piisavalt kvalifitseeritud, et töötada riigiametis.
Probleemi lahendamist võiks alustada näiteks ülikoolides. Liigutada rohkem infot venekeelsete tudengite seas, et on olemas erinevad praktikavõimalused.
Mitte ainult tööotsjad, vaid ka riigiasutused peaksid olema huvitatud inimestest, kes valdavad mitut keelt sõltumata tema rahvusest. Teada on ka see, et venekeele mitte valdamine võib olla riigiametis samuti probleemiks osutuda.
-Kas näiteks kvootide ja seaduste alusel oleks mõttekas hakata venekeelsete kodanike osakaalu riigiametites kasvatama?
Kvoote ning regulatsioone võiks kasutada vaid äärmisel juhul. Mina isiklikult ei poolda sellist süsteemi, kuid nõustun, et selline asi on rahvusvahelises plaanis ka riigi imago üks osa.
-Kas venekeelsetel noortel on üldse huvi näiteks Eesti poliitika vastu? Kas neis on näha huvi avalikus sektoris karjääri tegemise suhtes?
Üks Den za Dnjomi ajakirjanik rääkis hiljuti koolilõpetajatega ning mitu neist ütlesid, et neil on huvi poliitika vastu. Nad näevad end pigem rahvusvahelisel tasemel poliitikuna, kuid praktikas näeb see välja nii, et enne tuleb midagi kodumaal saavutada.
Omaette asi on veel see, et meie poliitikute ja poliitika imago ei ole rahva seas praegu kõige parem. Kindlasti peab seal põlvkonnavahetus toimuma.
Kuigi Keskerakonna tegevuse suhtes Tallinnas võib olla erinevad arvamusi, siis näiteks abilinnapea Deniss Boroditši edu näitab seda, et mitte-eestlasest noormees võib saavutada poliitikas hea positsiooni.
Valimistel ei olnud tema pooldajad mitte ainult need, kes rahvuse või erakonna põhimõttel hääletasid, vaid ka mõned, kes hindasid tema praktilisi saavutusi abilinnapeana.
Toimetaja: Erik Rand
