Venelased sulanduvad Eesti ühiskonda
Hoolimata oma praeguste ja tulevaste elanike kirjust etnilisest taustast on Eesti põhiseaduse järgi rahvusriik ja arvatavasti mõneks ajaks selleks veel ka jääb, nagu ka enamus Euroopa riike. Erineva kultuuritaustaga inimeste osakaal selles ühiskonnas aga tulevikus suureneb veelgi. Probleem on selles, kuidas ühe Euroopa väiksema rahvusriigina toime tulla järjest suureneva mitmekultuurilisusega ning samal ajal säilitada eestlastele koht maamunal, mida oma kodumaaks pidada.
On kahtluse alla seatud, kas üldse on võimalik venelasi väiksesse Eesti ühiskonda integreerida. Ühed kahtlevad sellepärast, et eestlaskond on liiga väike ning rahval puudub väidetavalt ajalooline kogemus teise kultuuritaustaga inimeste massiliseks integratsiooniks. Teisest küljest tekitab kahtlusi hoopis venelaste enda integreerumisvõime, sest ka sõjaeelses Eestis ei suutnud venelased ellu viia rahvusvähemuse kultuuriomavalitsuse põhi-mõtteid. Samuti ei ole laiast maailmast võtta häid näiteid venelaste integreerumise kohta.
Kas praegu toimub assimilatsioon? Haridusstatistika kinnitab, et koos Euroopale serveeritava eduka integratsiooniga leiab Eestis aset ka venelaste vabatahtlik assimilatsioon. Kümne aastaga on venekeelsetesse koolidesse astujate arv vähenenud ligi kaks korda. Kui selline tendents jätkub, ei ole võib-olla juba 2010. aastal enam paljudes linnades esimest klassi venekeelses koolis avada tarvis. Kuigi see peegeldab osaliselt ka rände- ja sündimusstatistikat, on siiski tõenäoline, et järjest enam mitte-eestlasi eelistab oma lapsed panna eestikeelsesse kooli.
Assimilatsiooni soodustavaks on ilmselt olnud olukord, et kaua aega ei eksisteerinud ühtset eesti kooli (haridussüsteemi), vaid on paralleelselt eksisteerinud eesti ja vene kool (vt Katrin Saks “Koll number 2007”, PM, 19.4.). Kevadel vastu võetud põhikooli ja gümnaasiumiseaduse muudatus peaks hakkama soodustama integratsiooni, sest loob laiemad võimalused omandada eesti keelt tasemel, mis on hädavajalik ühiskonda integreerumiseks. Kuid kas pole juba hilja? Võib oletada, et kord juba alanud assimilatsiooni-tendents siiski enam nii kergesti ei muutu ja noorema põlvkonna lapsevanemad hakkavad veelgi enam panema oma lapsi eestikeelsesse algkooli.
Valitsuse tegevuskavas mitte-eestlaste integratsioonist Eesti ühiskonda öeldakse, et integratsioon ei ole etnilise identiteedi muutus. Selles asjas ei ole valitsuse dokumendi koostajad toetunud teaduslikele uuringutele.
Laiemas kontekstis tähendab integratsiooniprotsess just etnilise (ja mitte ainult etnilise) identiteedi muutust. Identiteeti ehk samasustunnet ei saa käsitleda kui mingit muutumatut nähtust, seetõttu ei saaks ka Eestis elavate venelaste identiteedimuutust (täpsemini teisenemist) pidada mingiks ebasoovitavaks protsessiks. Ebasoovitav on vägivaldselt peale sunnitud identiteedimuutus, mis oleks ühtlasi käsitatav kui sundassimilatsioon. Sundassimilatsioon ehk sundsulandumine ei jäta vähemusgrupile või-malusi topeltidentiteedi säilitamiseks.
Venelaste etniline, poliitiline, paikkondlik jm identiteet on praeguseks oluliselt muutunud. Mitukümmend aastat Eestis elanud venelased ei ole enam samasugused venelased, kes elavad Venemaal. Ka nad ise tunnevad end Venemaal olles võõrana ja seega on loomulik, et enamus nõukogude aja immigrante peabki ainuvõimalikuks elukohaks Eestit. Nad on juba siinsesse ellu niivõrd sisse elanud, et kohalikud perekondlikud ja tööalased sidemed on palju tugevamad kui kunagise pärit-olumaa kutse.
Nõnda on soodus pinnas assimilatsiooniks loodud. Ja kui siinsed venelased ise peavad vabatahtlikku ja kiiret assimilatsiooni (ühe-kahe põlvkonna vältel) üheks vastuvõetavaks lahenduseks, siis miks peaks nende soovi takistama?
