Kuid isegi Marx, Lenin, Stalin ega Brežnev ei suutnud sõna „demokraatia” maagiale selga pöörata.

Praegune Venemaa võbeleb Platoni järgi kahe demokraatiast ülejäänud valitsemismeetodi, oligarhia ja aristokraatia vahel. Just oligarhide ja Putini lähikondlastest (pseudo)aristokraatide heitlus on üks põhjuseid, miks demokraatlik opositsioon on seni veel lõplikult kägistamata.

Demokraate on tarvis üpris rafineeritud lõtkupoliitikaks. Eiffeli torn teatavasti kõigub. Kui rajatis oleks raudstabiilne, oleks see ammu kokku varisenud. Paindu veidi tuultes ja seisad pikalt kui pilliroog!

Ent pillirooõhkkond muutub aina mürgisemaks. Sellele, kes ei ole Putini-meelne, kleebitakse külge välismaa agendi silt. Enam ei kiideta üksnes Stalinit, vaid ka Stalini lemmiktsaari, veel hullemat mõrtsukat (armastas tappa oma käega) Ivan Groznõid, kes nagu Stalingi liitis Moskoovia külge suuri tükke ning vihkas samuti läänt ja läänemeelsust.

Õigeusukirik ja hiljuti haridusministriks saanud Olga Vassiljeva on peale Stalini-hosianna alustanud rünnakut kujunenud moraali, eriti seksuaalmoraali vastu. Abieluväline seks on surmapatuks kuulutatud ja abielu seeski olgu see lubatud ainult laste tegemiseks. Teised võimalused peale mehe ja naise suhte on hoopis saatanast.

Teatavasti muutusid Nõukogude perekonnaseadused Stalini võimekusega korrelatsioonis aina rangemaks.

Vene välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova nimetas hiljuti kogu läänt fašistlikuks. Öeldu ajend oli Vene paraolümpiakoondise diskvalifitseerimine Rio de Janeiro paramängudelt.

Oluline on, kes hääli loeb

Siin mängitakse mütoloogilise mõtlemise peale. Arvatavalt kolm neljandikku inimesi ei hakka kunagi juurdlema, miks diskvalifitseerimine toimus – meile tehakse jälle liiga, nagu fašistidel on kombeks, korra me juba peksime neid, näe, norivad uut tüli.

Kas ette teada tulemustega valimised on mõttetud? Ei, diktatuuririikide valimised aitavad salajälgimise teel peilida rahva meelsust ja valida usaldust väärivaid inimesi võimu teostama. Stalinile omistatakse surematu sarkasm: „Tähtis ei ole see, kes kelle poolt hääletab, tähtis on see, kes hääli loeb.” Võim valib endale uut kaadrit nende inimeste hulgast, kes valimisi korraldavad.

Seekordsetel valimistel on Vene suurlinnades, eriti Moskvas, häälte kokkulugemine suhteliselt aus. Soovitud tulemus tehakse enne valimisi administratiivressursi kampaaniasse kaasamisega ja müütide ülespuhumisega. Kohustuslikud protsendid pannakse paika perifeerias, kus kogu hääletusorganisatsiooni kamandavad Putini määratud kubernerid.

Võimupartei Ühtne Venemaa käitub kummaliselt. Kampaania oli loid, kuigi alustati Ameerika-tüüpi parteisiseste silmakirjalike primaries’tega. Need lihtsalt surid välja.

Medvedevit polnud näha

Võimupartei propaganda on olnud tagasihoidlik, mängiti peamiselt Putini peale. Aga tegemist pole presidendivalimistega! Putin ei kandideerinud ega ole isegi Ühtse Venemaa liige. Ühtse Venemaa esimees, peaminister Dmitri Medvedev ei võtnud valimiskampaaniast üldse osa. Viimane võib tähendada, et temal on minek.

Miks minek? Stalin korjas viimastel aastatel enda ümber väga noori mehi (Kossõgin, Ustinov jt). Arvestus oli seesugune: nemad ei hakka minu vastu intrigeerima, nemad teavad, et nende aeg on pärast minu lahkumist. Ka Putin kardab endavanuseid ja endast pisut nooremaidki ning vahetab need välja päris noorte vastu. Teiseks vajab majanduse vilets seis süüdlasi.

Üldine valimisapaatia teenib enamasti Ühtset Venemaad, sest kui ärkaksid valimiste boikottijad – diivanilt mitte tõusta viitsijad –, annaksid nad oma hääle peamiselt opositsioonile.

Üldise apaatia sees tegi ägedat kihutustööd üks lõtkupoliitika peainstrumente Vladimir Žirinovski, kes, muuseas, ei ole kunagi kuulunud komparteisse, olles seetõttu erand praeguse Venemaa poliittaevas. Luurajatel oli vahel sinna astumine keelatud.

Žirinovski on mitmel puhul kuulutanud, et 1. septembrist on venekeelne haridus Eestis keelatud ja miks ülemjuhataja Putin midagi ette ei võta. Agressiivset sõjameeleolu kütab ta hoogsalt, näiteks tsaariaegsete sise- ja välispiiride kehtestamise ettepanekuga. Mütoloogilise suhtumise tasandil pole mingit tähtsust asjaolul, kas esitatud väide vastab tõele või mitte. Oluline on see, kas väide sobib müüti.

Platoni järgi elame me koopas ning ideede maailma valgus jõuab meieni koopasuu kaudu ja meie tõed on varjud koopaseinal.

Praegusel Venemaal kujutavad minu arvates valgust süsteemivälised läänemeelsed erakonnad Jabloko ja Parnass. Neisse kuuluvad aatemeelsed inimesed, kes kuulutavad: te näete varje koopaseinal!

Kuid neid ei usuta. Nende hääl ei ulatu suurlinnadest väljapoole tavavalijani. Ja Vene lõpmatust lõhenemisest (millest oli palju juttu 1905. ja 1917. aastal) annab nüüd tunnistust see, et need kaks parteid ei suuda ühineda. Kas selle vastu seisab parteisisene Putini-agentuur? Mõlemad erakonnad on Putini jaoks lõtkupoliitika tööriistad.