Ilmekas erinevus on juba see, et 2013. aastal oli välispoliitika peamiste eesmärkide seas püsivaks ja dünaamiliseks majanduskasvuks soodsate väliste tingimuste loomine, rahvusvahelise rahu igakülgne tugevdamine ning naaberriikidega heade suhete loomine. Tollal kuulutati prioriteediks isiksuse, ühiskonna ja riigi kaitse. Just selles järjekorras! Uues kontseptsioonis on kõik teistmoodi. Esmaseks ülesandeks on nimetatud riigi julgeolek (samuti riigi suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamine). Kodanikuühiskonda mainitakse nüüd üksnes möödaminnes ning kodanikuõiguste organisatsioonid märgitakse ära kahtlustav-negatiivses mõttes kui „riikide siseasjadesse sekkumise ja poliitilise surve avaldamise instrumendid”.