Venemaa vastaste sanktsioonide lõpetamiseks on vaja nende põhjuste kadumist
Juuni lõpuks peavad Euroopa Liidu liikmesriigid otsustama Venemaa vastaste sanktsioonide jätkamise, vastasel korral lõpeb seniste sanktsioonide kehtivusaeg.
Hoolimata siit ja sealt kostvast nurinast sanktsioonide piiratud mõju kohta liikmesriigid siiski neid suure tõenäosusega pikendavad. Põhjus on selges poliitilises loogikas. Sanktsioonide erinevate etappide kehtestamisel olid konkreetsed põhjused ning kahjuks ei ole need põhjused kuhugi kadunud. Krimm on ikka annekteeritud ning Ida-Ukrainas käib vaenutegevus. Seega pole ka mingit poliitilisel loogikal põhinevat põhjust, mis võimaldaks sanktsioone piirata või kaotada.
Sanktsioonid on Venemaa majandust mõjutanud mitmeti. Põhiline lühiajaline mõju tuleneb lääneriikide piiratud laenuandmisest ja investeeringutest. Nafta- ja gaasitootmine on seni jäänud mõjutamata, aga pikemas perspektiivis on tõenäoline, et kütuseeksport kahaneb. Samaaegselt toovad Venemaa vastusanktsioonid ELile kasu sealsele põllumajandussektorile, kuid tarbijad kannatavad väiksema valiku ja kasvanud hindade tõttu.
Millised ELi majandussanktsioonid siis praegu Venemaale kehtivad? ELi piirangud keskenduvad Venemaa finants-, kaitse- ja energiasektorile. Nii piirati Venemaa ligipääsetavust ELi kapitaliturgudele: ELi kodanikele ja ettevõtetele ei ole lubatud üle 30 päeva laenata raha viiele suurele Venemaa riigiomandis olevale pangale, kolmele naftafirmale ja kolmele relvatootjale. Kehtestatud on relvamüügiembargo ja piiratud on koostöö Venemaa energiasektoriga.
23. juunil 2014 keelustas EL impordi Krimmist, nõudes sealt pärit kaupadelt eelnevat heakskiitu Ukraina valitsuse poolt. Sanktsioone tugevdati 2014. aasta juulis, mil keelati investeeringud ja eksport kuuest strateegilisest Krimmi tegevussektorist, sh transport, telekommunikatsioon ja energia ning septembris 2014 keelustati investeeringud kõikidesse sektoritesse ja ka ELi kruiisilaevade peatumine Krimmis.
Venemaa kehtestas ELi toiduainete impordi suhtes vastusanktsioonid. Samas on Venemaal niigi põllumajandustoodete impordi keelustamise pikk ajalugu seoses väidetavate toiduohutusnõuete rikkumisega, näiteks keeld Poola lihatoodetele 2005-2007 ja teiste seas ka Eesti liha- ja kalatoodetele.
Lisaks ELile ja USAle on sarnaseid Vene-suunalisi sanktsioone rakendanud Albaania, Austraalia, Kanada, Island, Jaapan, Liechtenstein, Moldova, Montenegro, Norra, Šveits ja Ukraina.
EL ja USA on suures osas ühtlustanud sanktsioonide sisu, kuigi mõningad erinevused on. Näiteks lubavad ELi piirangud energiasektoris tegevust eelnevalt sõlmitud lepingute alusel, aga USA seda ei luba. USA majandussanktsioonid on suunatud nii nafta- kui ka gaasiettevõtetele, aga ELi omad puudutavad ainult naftasektorit. See on nii, sest ei soovita peatada Venemaa gaasiimporti. USA sanktsioneeritud inimeste nimekiri on lühem (52 inimest, võrreldes ELi 146ga), aga sisaldab mõningaid inimesi, keda ELi nimekirjas ei ole, nagu näiteks riigiduuma väliskomisjoni juht Aleksei Pushkov.
Liikmesriikide nurin
Sanktsioonide kehtestamisega on kaasnenud siiski mitmete ELi liikmesriikide kriitika. Nii on tõrksad olnud Kesk-Euroopa riigid nagu Austria, Ungari ja Slovakkia aga ka Prantsusmaa, Vahemereäärsed riigid ja Bulgaaria. Näiteks Hispaania välisminister Jose Garcia-Margallo kritiseeris sanktsioone, nimetades neid kasulikuks mitte kellelegi, Kreeka peaminister Alexis Tsipras kahetses pahelist sanktsioonide surnud ringi ja Itaalia venitas sanktsioonide pikendamise pooldamisega.
Venemaa on muidugi teinud katseid erimeelsusi ära kasutada, nagu näiteks arendades paremaid suhteid Ungariga, pakkudes laene Kreekale või pakkudes muuta vastusanktsioonide tingimusi ning lubada importi Kreekast, Küproselt ja Ungarist. Seda pole siiski seni veel teostatud.
Putini toetus püsib
Euroopa Parlamendi uuringukeskuse andmed näitavad, et sanktsioonidel ei ole siiski õnnestunud kahjustada Vene avalikku toetust Putini tegevustele Ukrainas. Poolehoid Putinile ja Krimmi annekteerimisele on püsinud 80% juures alates märtsist 2014. Nende osakaal, kes tunnistavad lääne sanktsioonide mõju oma perekonnale, on jäänud madalaks, väike tõus 16%lt 23%ni oli vahemikus november 2014 ja 2015. Üle kahe kolmandiku arvasid, et Venemaa peaks jätkama oma poliitikat lääne sanktsioonidele vaatamata. 66% arvasid, et enamasti on sanktsioonid mõeldud Venemaa nõrgestamiseks ja alandamiseks.
Venemaa majandus kukkus järsult 2014. aasta keskel, enam vähem samaaegselt, kui sanktsioonid kehtestati. Hetkelises majanduslanguses aga ei saa sanktsioone üheselt süüdistada - majandus oli languses juba alates 2010. 2014. aasta suvel lisandus globaalne naftaturgude kokkuvarisemise šokk, mis oli täiesti eraldiseisev Ukraina kriisist. Venemaa majanduslik suutlikkus on aga alati sõltunud toornafta hindadest, fossiilsed kütused annavad 70% Venemaa eksporditulust.
Selles hoolimata on sanktsioonidel olnud tugev mõju sektoritele, millele on need otseselt suunatud. Nii on Venemaa kaitsetööstus ja relvajõud hädas, kuidas asendada lääne importi. Venemaa relvatööstus importis 640 toodet ELi ja NATO liikmesriikidest, põhiliselt visuaal- ja raadioelektroonika osi ning ka muud täppistehnoloogiat. Venemaa importis ka helikopterite ja lahingulaevade mootoreid Ukrainast.
Kohene ja tõsine mõju on sanktsioonidel olnud finantssektorile. Enne sanktsioone tuli kolmveerand välismaistest otseinvesteeringutest ja laenudest Venemaa ettevõtetele ja majapidamistele ELi liikmesriikidest. Alates 2014 keskpaigast on viis suuremat Venemaa panka, mis moodustavad 60% Venemaa pangandussektorist, lääne kapitaliturgudel keelatud. Saamata välisvaluutalaenudele pikendust, olid Venemaa pangad ja ettevõtted sunnitud suurel määral võlgu tagasi maksma - Euroopa Parlamendi uuringukeskuse andmetel 104 miljardit USA dollarit 2014 ja 74 miljardit 2015. aastal. Välisvõla tagasimaksmine oli suur tegur kapitali väljavoolus - aastal 2014 lahkus riigist 153 miljardit dollarit.
See on sundinud Venemaad kasutama oma rahvusvahelisi reserve, detsembriks 2015 kahanesid need 29% ehk 151 miljardit dollarit, võrreldes kahe eelneva aastaga.
Samaaegselt on osad ettevõtted nagu Gazprom kindlustanud alternatiivse finantseeringu Hiinast. Siiski on enamik Aasia investorid jäänud kõhklevaks, sest Venemaa ettevõtetega puudub eelnev suurem kokkupuude. Veelgi enam - sanktsioonid on suurendanud Venemaa majanduslikku ja poliitilist ebakindlust, mis heidutab Aasia firmasid end Venemaa turgudega sidumast.
Krimm löögi all
Kui vaadata majandusliku mõju pilti tervikuna, siis on sanktsioonid sattunud samasse perioodi naftahinna kukkumisega, mis teeb keeruliseks nende mõju selge eristamise.
Venemaa ise hindas aastast sanktsioonide mõju väärtuses suurusjärgus 2% SKTst, võrreldes kaotatud 4-5% SKTst langenud naftahinna tõttu. Venemaa avalikke avaldusi peab võtma ettevaatusega, kuid need arvud siiski üldiselt kattuvad lääne ennustustega.
Nii oli IMFi sõnul algne mõju umbes 1-1,5% Vene SKTst. Keskpikas perspektiivis võib mõju ulatuda 9%ni SKTst. Seega sanktsioonide mõju Vene majandusele on järjest tuntavam. Samas pole keegi selle olukorra üle õnnelik. Eesmärk on, et olukord Ida-Ukrainas rahuneks võimalikult ruttu, Krimmi annekteerimine lõppeks ning Venemaa lõpetaks sekkumise.
Samas ei ole õigus neil sanktsioonide kriitikutel, kes ütlevad, et nad ei tea ühtki juhtu, kus sanktsioonid oleksid oma eesmärgi mõjutusvahendina täitnud. Meenutagem Nõukogude Liitu, omaaegset Lõuna-Aafrika Vabariiki, aga ka Iraani ja isegi Põhja-Koread.
Piirangute mõju on aeganõudev, aga lõpuks siiski toimiv. Muidugi on olemas ka teine lahendus, et sanktsioneeritav muudab oma käitumist. See oleks positiivne kõigile, sest vastasseisu ja sanktsioone kui rahvusvahelise õiguse rikkumise tagajärge, ei soovi ju tegelikult keegi. Paraku ei jää muud üle.
Seega - kuni Vene-sanktsioonide põhjused pole ära langenud, ei ole ka ELil poliitilisest loogikast tulenevalt võimalik sanktsioone muuta.
