Veronika Valk: Vormist väljas Eesti
Uusaastatervituses sõnas president Ilves: „Keskendugem 2013. aastal Eestile ja inimestele, kes tahavad siin elada.” Ühtpidi tähendab see, et suudame vahet teha argumentidel, miks keegi võiks soovida Eestis elada. On need ajendid eetilised, majanduslikud või olmest tingitud? Küllap leiab neid, kel on äriliselt kasulik Eestis olla, ja ka neid, kes patriootlike visahingedena virilalt, aga vapralt kodumaal püsivad. Kolmandate jaoks on hingelähedane Eesti olme – keeleline keskkond, aastaaegade vaheldumine ja kohalikud armsad veidrused.
Inimlike väärtushinnangute ja inimasumi füüsilise vormi vahel on otsene seos. Eesti asustus paistab olevat üsnagi vormist väljas, peegeldamata sealjuures küllap elanikkonna enamuse väärtushinnanguid. Kas rahvaloendus küsis, mida inimesed, kes siin elada tahavad, ka igapäevaelus teha soovivad? „Optimeerimise ainus siht on kodanike parim ja kõige mõistlikum teenindamine,” ütles Ilves. Linnaehituses ja urbanistikas on asumi hea füüsilise vormi näitajateks tihti nimetatud hoopis vitaalsust, elukeskkonna sünergilist toimimist, mõistlikkust, hüvede ligipääsetavust ja asumi eluolu hallatavust.
Tiheasustuse võlu
Elu võimatus ilmneb maainimesele hetkel, kui Helsingi on liiga kaugel, et sealt igal õhtul koju tagasi tulla. Peale pendelrände on teine konks selles, et Euroopa Liit räägib kompaktsest inimasustusest kui pea ainsast tulevikuväljavaatest ja valglinnastumise vältimisest kui argumenteeritud ellujäämisstrateegiast. Ühiskonnas peaks tõsisema pilguga kaaluma tänapäevase ruumilise planeerimise, Euroopa tuleviku ja Eesti heaolu kokkupuutepunkte.
Kolmandik elanikkonda elab Tallinnas ja selle külje all. Koos Tartu, Narva, Kohtla-Järve ja Pärnuga saame rääkida umbes pooltest riigi asukatest. Meil pole võimalik linnastunud alade probleemidele selga pöörata. Võime alustuseks tõdeda, et tihedamad asumid on Euroopaski elukeskkonnana ligitõmbavamad. Tihedam linnakeskkond mõjub hästi sotsiaalse erisuse leevendamisele ja riskialtite sotsiaalsete gruppide ühiskonda sidumisele. See võimaldab tervikuna kokkuhoidu, ka rahalist.
Euroopa Liidu uuringud tõestavad, et tiheda asumi mudel on parim viis, kuidas jõuda linnaehituslikult kestlikku ja heasse füüsilisse vormi. Mismoodi mõtestada tiheasustust Eesti mõistes? Milline liikluskorraldus aitab meil liikuda linnaliste asumite tihendamise poole? Kuidas parandada asumite funktsionaalset toimimist? Arhitektid-linnaplaneerijad saavad siin oma loominguga kaasa aidata, muutes tihedama elukeskkonna ligitõmbavaks ja ihaldusväärseks.
Teatud põlvkonnale tundub asustustiheduse suurendamine ääretult vastumeelne. Seda toetavad saated suurlinnade muredest, näiteks slummide eluolust. Võib väita, et tänapäeval Euroopas õigeid slumme pole, kuid ajalooliselt on need kuulunud kõigi suurte keskaegsete linnade juurde. Slumme oli Tallinnaski väljaspool linnamüüriga ümbritsetud ala – 20. sajandi agulid, mida nüüd tunneme miljööväärtuslike aladena. Praegu pole hajaasustuse põhjenduseks veel olemas head üleriigilist ega ka regionaalset pikemaajalist äriplaani. Oleme kahjuks üle läinud projektipõhisele elumudelile ja hoiakule, mis lubab vaadata vaid mõned aastad ajas ette.
Kuidas kasutada Eesti eeliseid töökohtade kasvuks, majanduse elavdamiseks ja elukvaliteedi parandamiseks? Töövahenditeks taristu, vaba pääs merele, miljöö ja tootmise-tarbimise vaheldusrikkus. Võrgustunud maailmas pakub sellist lähedal oleku tunnet ühtpidi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, kuid elukeskkond peab olema ka füüsiliselt ligipääsetav ja hõlpsalt majandatav. Elukeskkond kui hea teenindusega kohtumispaik. Mitte teeninduspunkt, kus võib hädapärast, parema puudumisel kellegagi kokku saada. Sõna „sootsium” ehk kogukond viitab meie valitseva ilmakorra keskmes olevale, inimloomale omasele sotsiaalsusele, koosolemisele ja koostegutsemisele. Vastasel juhul võiksime ausalt nimetada käesolevat riigivormi „teen(ind)uskonnaks”.
Roheline tulevik
Ilus on rääkida enesemääratlusest, iseolemisest ja vabakonnast, aga mida me tegelikult soovime oma eluoluga Eestis peale hakata? Kaugele meie valdkonnaülene kujutlusvõime võiks küündida: mida siis ikkagi ääremaastunud Eestis homme ette võtta? Kas nimetatud tegevusmenüü sõnavarasse võiksid kuuluda nutikad kohaspetsiifilised taastuvenergia lahendused, biokütused, mullastiku rikastamine biodisainilahendustega ja adrutehnoloogiad? ÜRO andmeil on maailmas kokku 3,5 miljardit hektarit põllumaad. Eesti võiks olla siin mõne uuendusliku maakasutusmeetodi kasvulavaks.
Mis takistab meil neid lahendusi ellu viimast? Eestil on maailmatasemel teadlaskond, üle keskmise tehnoloogiaihalus käsikäes ambitsioonikusega, „Ajujahi”-laadsed kampaaniad, ettevõtlusinkubaatorid ja piisav kogus meeleheidet, et siinsel maal ellu jääda. Kui vaid oskaks kogu seda energiat mõistlikult kanaliseerida ja edasiviivalt ellu rakendada…
