Vestlusring: kuidas me tagasi tulime

 (547)

Vestlusring: kuidas me tagasi tulime
Aet Annist, Jaanika Floehr ja Solveig Jahnke (vasakult paremale) on Eestist pikalt ära olnud, kuid nüüd tahavad edasi elada kodumaal. Foto: Vallo Kruuser. Montaaž: Peeter Sepping.

Paljud on Eestist lahkunud võõrsile tööle või õppima. Kuid on ka neid, kes on tagasi tulnud – kaasas välismaalasest abikaasad ja lapsed. Kuidas nad siin hakkama saavad? Eesti Päevaleht uuris seda kolmelt naiselt.

Juunis avaldas Päevaleht arvamusloo, mille kirjutas pärast kümmet välismaal elatud aastat Eestisse naasnud õpetaja (vt Kadri Kiviste: Kuidas ma Eestisse tagasi tulin, 4.6). Ta tuli siia tagasi koos abikaasa ja kahe lapsega. Ta kirjutas, et Eestisse naasmist ei takista niivõrd väikesed palgad kui argimured: legaalselt korterit üürida on keeruline ning lasteaiakohti saada on pea võimatu. Kas sarnased mured kimbutavad kõiki välismaalt naasnud peresid?

Aet Annist: Minu suurim probleem ongi välismaalasest mehe siia toomine. Esiteks on ta Briti hindu ja paraku on rassism asi, millega Eestis võib silmitsi sattuda. See tekitab minus kõhklusi. Kas või netikommentaarid. Mõistan, et see on tillukese harimata grupi vaatenurk, aga see vaenulik seltskond on kusagil üsna lähedal olemas. Inglismaal on ka rassismi, aga seda ei taju oma mullis elades. Teiseks – kuidas motiveerida tulema inimest, kelle jaoks Eesti ei ole kodumaa ja kelle palk on Eesti omaga võrreldes kordi suurem?

Solveig Jahnke: Ärakäinutele ei peaks tohutuid soodustusi tegema, ka kohalikud vajavad tuge. Aga on tähtis, et naasnute abikaasad ja elukaaslased leiaksid rakendust ja tunneksid end teretulnutena. Neile võiks näiteks võimaldada tasuta eesti keele õpet – miks mitte pista elamisloa taotlusega pihku flaier infoga, kus eesti keelt õppida? Need võivad olla väga lihtsad asjad.

Annist: Me räägime tagasitulemisest, aga praegu läheb ära uskumatutes kogustes inimesi.

Eestis ei ole tegeldud inimlikkuse loomisega, vaid pigem on äärmuslikus turumajanduslikus keskkonnas loodud olukord, kus mingil seltskonnal ja eliidil on hea, ülejäänutel mitte nii väga. Ja üldse see talendijutt – ega me ei hakka siin tillukest talentide gruppi pidama! 45 000 ruutkilomeetrit on talentide käes ja ülejäänud jooksevad Soome? Meil on vaja inimlikku elu kõigile.

Jaanika Floehr: Viis või kuus aastat tagasi poleks mina isiklikel põhjustel mitte mingil juhul tagasi tulnud. Ma arvan, et enamik meist lähebki kogemata ära ja elu kulgeb nii.

Jahnke: Suuresti on need asjad, mida riikliku programmiga ei muudagi – see on lihtsalt elu. Näiteks jääd võõrsil ilma siinsest sotsiaalsest võrgustikust, isiklikust ja professionaalsest. Kui käid välismaal ülikoolis, ei ole sul kursusekaaslasi, kes tööle sokutaksid. Teave väärtuslikust töötajast peaks jõudma tööandjani ilma onupojapoliitikata.

Annist: Mul on läinud suhteliselt hästi, antropoloogina olin algul sellise eriala esindaja, millest on Eestis puudus. Aga tean inimesi, kes omandavad mainekates välisülikoolides doktorikraade ja ütlevad, et nad ei saa naasta, sest siin on väljast tulijate vastu ringkaitse. Siin on akadeemilises maailmas niigi kitsaks läinud, miks peaks keegi tulijal teelt kõrvale astuma?

Kas tõesti eestlasel on lihtsam näiteks Prantsusmaa ülikoolis tööd saada kui kodumaal?

Annist: Küllap on seal ka ringkaitset. Aga miks peaks nii väike koht nagu Eesti ringkaitset soosima? Avatus võiks olla eesmärk. Nii akadeemilistel aladel kui ka praktilisematel, nt meditsiinis.

Lisaks sellele puudub ka mõnedel riiklikult rahastatud erialadel selgus palga osas. Palkade kujunemise süsteem pole läbipaistev. Läbipaistmatus ja garantiide puudumine peletab inimesed kaugele. Kõige suurem probleem ongi tegelikult töötingimused. Ka väike palk on okei, kui töötingimused ja tööõhkkond on meeldivad. Ent need seda pole ja see ei ole kinni lihtsalt rahas. Inimestel poleks nagu jaksu või julgust üksteisest hoolida ja üksteist hinnata ega üksteise eest seista.

Rääkisime tööst ja abikaasadest. Jaanika, su poeg veetis esimesed kaheksa aastat võõrsil. Kas tal oli lihtne siia ühiskonda sulanduda?

Floehr: Esimene aasta oli meeletult raske, kasvõi koolis. Eestis ei toetata lapse individuaalsust, siin on rohkem päheõppimist, sirge seljaga seismist – viigipüksid on tähtsamad kui mõned muud asjad. Šveitsis oli palju rohkem vaheldust, näiteks lauldakse matemaatikaülesannete lahendamise vahepeal mõni laul. Aga eks tagasi tulles peabki sisuliselt siinses ühiskonnas uuesti kõndima õppima. Sa pead ametnikega õigesti rääkima ja oskama enda eest seista, kas või üürilepingute puhul – ma ei oleks kunagi nõus üürima korterit, kuhu ma ei saa end sisse kirjutada.

Jahnke: Kiidusõnu peaks ka jagama. Eestis on lastetoetus, on haigekassa kindlustus, USA-s pead tervisekindlustuse ise ostma… Mulle meeldib, et Eestis ei pea kohe oma vastsündinu kõrvalt tööle minema, Ameerikas on lapsepuhkus vaid kuus nädalat. USA-s on tavaline puhkus ainult kaks nädalat, Eestis on see vähemalt 28 päeva. Ja kolmas asi on veel: Eesti jogurt ja piimatooted.

Floehr: Rääkides veel haridusest ajab mul ihukarvad püsti, et Saksamaal saad juba pärast neljandat klassi soovituse, kas minna edasi gümnaasiumi või põhikooli. Eestis toimub see valik vanemas vanuses, kus on teadlikkus suurem.

Annist: Eestis ei ole ka õnneks nii ilmset klassiühiskonda nagu Inglismaal. See on ka üks põhjus, miks ma ei taha lapsi seal üles kasvatada. Panebki imestama, et need, kes siinse poliitikaga üritavad seda ka Eestisse rajada – kas nad ei saa aru, mida see teeb tegelikult kõigiga, mitte ainult rataste vahele jäänutega?

Aga kuidas teie abikaasad on kohanenud?

Jahnke: Esimesed neli-viis aastat olid väga rasked, koduselt on ta hakanud end tundma viimased kaks-kolm aastat. Ta on eesti keele ära õppinud ja töötab inglise keele õpetajana. Kui ta hakkas ühissõidukiga tööl käima, rääkis ta, kui raske on vaadata elus püsimisest muserdatud nägusid. Eestis teed inimväärset tööd, aga ei saa inimväärset palka.

Floehr: Kusjuures nii-öelda vana Euroopa reguleerib seda toiduhindadega (Lääne-Euroopas on üldjuhul toidu käibemaks odavam, nt Saksamaal on see 7%, Eestis on aga ka toidukaupade käibemaks 20% – toim), et sul on elementaarsed vajadused siiski kaetud. Siin maksan aga lihatüki eest rohkem kui Saksamaal, kuigi seal on palk mitu korda suurem.

Kui Eesti tahab inimesi tagasi meelitada, mida veel kiirelt muuta tuleks?

Annist: Võib-olla laiendada stipendiumiprogramme, mis alustuseks ka ajutist tagasitulemist ja üldiselt siiatulemist soosiksid? Praegu on need orienteeritud ainult teadlastele, aga miks mitte ka praktikutele?

Jahnke: Oluline on, et muutused toimuksid ka juhtide seas. Ja et migratsiooniametis töötavad inimesed oleksid valmis käsitlema juhtumeid, kus on segaabielud ja lapsed. Siia tulles ähvardati mu mees elamisloa taotlusega hilinemise tõttu kohe maalt välja saata, kuigi meil oli vastsündinud laps. Meile anti kolm päeva aega hankida mõne ministri kiri, mis kinnitaks, et mu mees on Eesti riigile vajalik. Hiljem sattus olema teine ametnik, kes vabandas. Sageli sõltubki palju ametniku võimest ja võimust olukorda või seadusesätet tõlgendada. Eestis kiputakse seda tegema pigem inimvaenulikult ehk jäigalt. Aga saaksime Eestis nii mitmeski kohas paindlikkust ja inimlikkust lubada.

Meil on ju inimesi vaja. Neid on vaja kas juurde sünnitada või sisse tuua – muud valikut pole.



NAASNUTE LOOD

Jaanika Floehr

Elanud Saksamaal

Algul läksin Saksamaale lapsehoidjaks. Läks aga nii, et lastel polnud ema, ja otsustasin Kölni õppima jääda ja lapsed üles kasvatada. Tulime tagasi poolteist aastat tagasi, suured lapsed jäid Saksamaale õppima, aga minu lihane poeg on siin. Ta on praegu kümneaastane ja kakskeelne.

Solveig Jahnke

Elanud USA-s

Läksin USA-sse õppima kavatsusega koju tagasi tulla. Pärast ülikooli töötasin filmitööstuses. Igatsesin lähedasi ja see tõi mu tagasi. Hiljem läksin taas USA-sse, sest abiellusin kunagise ülikoolikaaslasega. Seitse aastat tagasi tulin koos ameeriklasest mehega päriseks Eestisse: tema tahtis Euroopas elada.

Aet Annist

Elanud Inglismaal

Ma ei ole päriselt ära olnudki, olen olnud pendeldaja. Praegu käib vanem laps Inglismaal koolis, britist mees töötab seal, plaanime järgmisel aastal katsetada, kuidas terve perega Eestis elada oleks. Kui kõik sujub, siis paari aasta pärast tahame alaliselt siia tulla. Eestisse tõmbab tagasi nii sõprade kui ka tillipõõsaste lõhna pärast aiamaadel.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare