Viinakurat Pärnumaal
Neljapäeval lehvisid meie linnatänavatel mustad leinalipud. Need oli pühendatud Ameerika Ühendriikides hukkunute mälestusele – fakt, mis võib-olla solvas nii mõndagi Pärnumaa elanikku.
Et näe, neid seal leinatakse, aga meie omad mehed, kes metanooli sisse jõid ja Mulla-Madise juurde kobisid, jäetakse ilma igasuguse tähelepanuta.
On tõsiasi, et inimene, kes istub pahaaimatult oma büroos, mille aknast põrutab sisse reisilennuk, pole oma surmas kohe kindlasti mitte ise süüdi. See on kohutav ebaõiglus, samuti nagu südamerahus lennukisse istunud kodanike lennutamine vastu pilvelõhkujat. Seevastu inimene, kes läheb ja ostab vanasse fanta-pudelisse villitud sogast vedelikku ning selle ära joob, saab süüdistada vaid iseennast.
Viinakuradi ohvrid teenivad oma isandat vabatahtlikult. Lõppude lõpuks võib ju inimene osta poest ka pruuni põrandavärvi ja selle lolli peaga sisse kaanida, aga kas me saame sellisel juhul rääkida tõelisest tragöödiast ning süüdistada juhtunus kedagi peale ohvri enda? Minu pärast võib mööda Eestit ringi rännata kasvõi sada tuhat metanoolimüüjat, mina ei osta nende kaupa nagunii, pakkugu või muidu.
Vanajumal on andnud inimesele meeleorganid just selleks, et end kurja eest hoida. Silmad peavad ütlema – ära joo, see on sogane; nina hoiatama – ära rüüpa, see lehkab nagu solk; keel kisendama – sülita välja, see ajab ju oksele! Plöga joomist ei saa seletada millegi muuga, kui viinakuradi nõiatembuga – inimese meeled on tundetuks muudetud, ta ei kuuletu enam neile ja valab kurgust alla seda, mis kurgust all minema ei pea.
Looduses on ju kõik imehästi seatud. Mürgised putukad ja taimed hoiatavad oma eredate värvidega juba kaugelt – ära tule, ma pole söödav. Seesama meie armas lepatriinu peletab just oma punase värvusega eemale kõik näljased õgardid, öeldes – olen punane ja kibe! Ning linnud ei tikugi teda neelama, sest ehkki nende kolju on väike, peitub selle sees siiski mingigi aju, mis manitseb mõistlikkusele. Metanooli joojatel on see aju aga viinakuradi taskus, nii nagu Surematu Katei süda asus linnu kõhus, muna sees.
Pärnu kandist alguse saanud ja nüüd ilmselt üle Eesti leviv “viinakatk”, kui kasutada Kreutzwaldi kirjatöö pealkirja, on oma massilisuses hirmutav. Eriti jube on, et isegi praegu, mil ajalehed ja televisioon iga päev metanooli ohvritest kirjutavad, tinutatakse seda kraami ikka edasi! Nürimeelsusel ei paista lõppu tulevatki ja end surnuks joonute (pole ju võimalik kasutada pateetilist sõna “hukkunute”!) nimekirjad kasvavad aina. Ning ma usun, et tegelik surnute arv on veelgi suurem. Siiamaani on leitud ja haiglasse toimetatud ikkagi enam-vähem sotsiaalseid isikuid, kellel on olemas perekond, naabrid, tuttavad.
Kas te mäletate, umbes nädal enne viinakatku puhkemist roomas Pärnu politseijaoskonda suur nastik! Politsei viis ta loomaaeda. Sellise asja kohta öeldakse, et see on märk. Loodus ise tahtis inimesi hoiatada ning läkitas oma saadiku, aga politseinikud ei mõistnud ussisõnu. Tark nastik tahtis kindlasti öelda, et haisvaid ja mürgiseid asju, nagu näiteks lepatriinud või metanool, ei tohi suhu panna. Viinakurat sundis inimesi seda siiski tegema.
