Kiire majanduskasvu tingimustes, mis suuresti põhines tarbimisel, ei olnud ohud ehk nii nähtavad. Seda enam tuleb eel-arvetulude struktuurile tähelepanu pöörata praeguses situatsioonis.

Aga alustagem arvudest. Vaatleme lühidalt, kuidas oma riigi rahaasju korraldavad meiega võrreldavad lähinaabrid Balti riikides ja Põhjamaades. Lähtume siinjuures Eurostati viimastest ülevaadetest eelmise aasta kohta. Üldiselt läks kõigil hästi, eelmise  aasta kolme esimese kvartali põhjal oli avalik sektor kõikides riikides ülejäägis, välja arvatud Leedus.

Eesti valitsussektori kulutused olid aga teiste vaadeldavate riikide seas kõige madalamad,  moodustades ligikaudu 34% sisemaise kogutoodangu tasemest. Rootsis küündisid avaliku sektori kulutused 53%-ni SKT-st.  

Ühekülgsed maksutulud

Eurostatistika järgi liigitatakse avaliku sektori sissetulekud maksutuluks, sotsiaalkindlustusmakseteks ja mittemaksulisteks laekumisteks. Maksutulu jaguneb otseste ja kaudsete maksude vahel, sotsiaalmaksud näidatakse aga sotsiaalkindlustusmaksete  koosseisus. Eesti riigisektori tulud moodustasid eelmisel aastal  37% SKT-st.  Madalam oli see näitaja ainult valitsussektori puudujäägiga Leedus ning suurim Taanis, küündides seal koguni 55%-ni. Võrreldes teiste riikidega on meie maksutase (ilma sotsiaalmaksuta) võrreldes SKT-ga jällegi kõige madalam, vaid 21%. Taanis oli see näitaja 47%. Sotsiaalkindlustusmaksete poolest SKT-s jääme keskmisele tasemele.

Erinev on aga Balti riikide ja Põhjamaade avaliku sektori tulude struktuur. Põhjamaades on avaliku sektori tuludes suurem osakaal erinevatel maksutuludel võrreldes sotsiaalmaksetega. Kui neis maades on suurimad laekumised otsestest tulumaksudest (füüsilise isiku tulumaks ja ettevõtte kasumimaks), siis Balti riikide maksutuludes domineerivad tarbimismaksud (käibe- ja aktsiisimaksud). Eesti esindab siin jällegi äärmusi. Võrreldes teiste riikide tulustruktuuriga kogub Eesti riik üldse kõige vähem makse ja meil on ka kõige väiksem otseste tulumaksude osakaal tuludes. Samal ajal sõltub meie avaliku sektori rahastamine oluliselt suuremal määral käibemaksust kui Põhjamaades. Teisest küljest kogume aga eelarvesse kõige enam sotsiaalkindlustusmakseid, mille kasutamine on üsna jäigalt kindlaks määratud.

Seega on meie avaliku sektori rahastamine ebapiisav tagamaks Eesti ühiskonna arengut ja konkurentsivõimet teiste riikidega. Tunnistagem, meie varasemate aastate kiire majanduskasv on toimunud suuresti füüsilise ja sotsiaalse infrastruktuuri kulumise-kurnamise teel.

Lihtne teisi süüdistada

Aga tagasi eelarve alalaekumise juurde. Miks on siis probleem praegu nii ootamatult tekkinud? Lihtne on süüdistada hiinlasi, et nad söövad liiga palju, ja araablasi, et nad pumpavad liiga vähe naftat. Selle tulemusena ajavad nad toidu ja nafta hinnad kõrgeks, mis ei lase meie majandusel enam rekordkiirusega kasvada. Ja ajavad Eesti eelarve miinusesse!

Aga tulgem tagasi reaalsesse maailma. Meie eelarve tegelik probleem on riigi maksutulude ühekülgne sõltuvus tarbimismaksudest – eelkõige käibemaksust. Eestis pole siiani tõsiselt arutletud selle üle, milliseid riske tulu- ja kasumimaksude jätkuv alandamine tegelikult kaasa võib tuua. Neile riskidele on tähelepanu juhtinud küll mitmed mainekad reitinguagentuurid ja organisatsioonid, aga teemat pole meil sellest tõusnud.

Eesti olukord on võrreldes aastataguse situatsiooniga märgatavalt muutunud. Meie majandus- ja palgakasv ei ole enam nii kiire, meie hinnatase ei ole enam atraktiivne ei sise- ega välistarbijale. Kaupade-teenuste kallinemine suunab omamaised tarbijad välismaale kulutama ja teisalt peletab siit välismaised ostjad. Kõik see toob kaasa tarbimismahtude aeglasema suurenemise ja seega ka käibemaksulaekumiste piiratud kasvu.

Tulumaksumäära alandamine ja ettevõtte kasumimaksu sisuline puudumine ongi toonud kaasa olukorra, et üha suurem osa avaliku sektori rahastamise maksukoormusest jääb tarbimismaksude kanda. Seega sõltuvad avaliku sektori tulud peamiselt tarbija armust. Kuigi tulumaksukoormuse alandamine annab võimaluse suunata rohkem raha tarbimisse, siis meie mobiilses maailmas puudub ühene seos riigisisese tulumaksu alanemise ja kasvava sisetarbimise vahel. Tarbimine sõltub tulutasemest, ootustest, laenu- ja intressitasemest, turistide voogudest ja paljust muust, mida Eesti riik ei ole võimeline omatahtsi kujundama. Eelarvetulud muutuvad palju raskemini prognoositavaks ja tsükliliselt kõikuvamaks kui otseste maksude puhul.

Lähimineviku tulumaksu-alandused ja kasumimaksuvabastused on kandnud peamiselt populistlikke eesmärke, millel puuduvad sisulised põhjendused ja majanduslikud vajadused.  On tekkinud olukord, kus on sisuliselt võimalik kogu Eestis teenitud kasum maksuvabalt välisriikidesse viia. Eelmisel aastal laekus meie eelarvesse ettevõtetelt kasumimaksu neli miljardit krooni ehk ligikaudu kaheksa protsenti arvestuse aluseks olevast kasumist. Võib spekuleerida, et teist samapalju maksti siin teenitud kasumilt makse ka välisriikide eelarvetesse. Mis on selliste kingituste mõte olukorras, kus meie eelarve sunnib arendustegevust ja teedeehitust kokku tõmbama? On ju meie maksukoormus niigi kõige väiksem lähiriikidega võrreldes. Ka pole alust arvata, et madal maksutase korvaks välisinvestorite silmis meie viletsa infrastruktuuri ja haridustaseme.  

Majandusprognoosid eeldavad, et lähiaastate majanduskasv ei ole kiire ning seega tarbimismaksudele ülearu loota ei tasu. Väide, et avalik sektor kulutagu vähem, on paraku liiga lihtsameelne.

Meie arstid ja õpetajad ei ole ülemakstud ega meie teed üleinvesteeritud. Varem või hiljem tuleb asuda riigi tulubaasi laiendama, selleks et katta üha suurenevat eelarvepuudujääki. Maakeeles öeldes: tuleb taastada euroopalik kasumimaks ja lõpetada populistlikud tulumaksualandused.