Viktoria Ladõnskaja: eesti-vene vastandumise taga on valge kampsuniga inimeste hirm oma karjääri pärast
Olen emotsioonidest tulvil ja tahan suu puhtaks rääkida. Poliitikat tehes on mul vahel tunne, et tegelikult töötan ma koristajana. Seda selles mõttes, et teen hommikul silmad lahti ja leian ukse tagant prügihunniku.
Loomulikult, ei saa reaalse tööga alustada enne kui seda hunnikut pole ära koristatud. Alustad koristamisega, aga hunnik on pagana suur – käärid käised üles ja koristad õhtuks ära. Siis lähed magama teadmisega, et oma päris tööni polegi täna jõudnud. Hommikul teen silmad lahti – ukse ees on järjekordne prügihunnik ja tean, et ise pole seda öösel sinna kuhjanud.
See on lühikirjeldus sellest, kuidas asendusteemad praegusel hetkel poliitilist maastikku hõivavad, kuidas nad röövivad aega ja miks lõppkokkuvõttes poliitikud mitmete teemadeni ei jõuagi. Muidugi ei jõua, kui peab tegelema asendusteemadega.
Kes lõhestab, see dikteerib
Üks selline asendusteema, mis poliitilist kapitali annab on vastandumine ning seda eriti eesti-vene teemadel. On lihtne öelda, et meie kaitseme ja nemad reedavad. Ongi kogu poliitiline loogika. Täida lüngad vajaliku erakonna nimega. Ning valimiste ajal see töötab. Valija hääletab kaitsjate poolt ja reetjate vastu. Ja siis, pärast valimisi, imestame me jälle, miks meil on ühiskonna sidususega probleeme. Vastus on lihtne - kunstlik sildistamine tekitab barjääre ja eelarvamusi.
Arvestades ajalugu, julgeolekuküsimusi ja muid asjaolusid peaks eesti-vene teemaga tegelema väga hoolikalt.
Vaatasin üleeilset AK-d: Kristen Michal, aitab küll! Ära tassi Eestimaa inimeste uste taha kilekottide kaupa uusi vastandumisloosungeid. Sisevaenlase otsimise, hirmutamise ja ka vastandumispoliitika taga on valge kampsuniga inimeste hirm kaotada oma poliitilist karjääri, ei midagi muud.
Koalitsioonileping on valitsuse programmiline dokument. Ärevuseks ei peaks olema mingit põhjust, ses seal selgelt on kirjas, et:
- Kodakondsus. Säilitame senised kodakondsuspoliitika aluspõhimõtted.
- Keeleõppe parandamine. Käivitame pilootprogrammi, lubades pedagoogiliselt põhjendatud paindlikkust keele- ja aineõppe teostamisel kindlaks määratud mitmekeelsetes gümnaasiumites koos süvendatud eesti keele õppega, et gümnaasiumilõpetajad saavutaksid kuue aasta jooksul eesti keele C1-taseme.
- Lasteaiad. Seame riiklikuks prioriteediks lasteaias eesti keele õppe kvaliteedi tõusu, tagades selleks vajalikud õppevahendid ja lasteaiaõpetajate täiendkoolituse.
- Seame riiklikuks prioriteediks lasteaias, põhikoolis, gümnaasiumis ja kutseõppekeskustes eesti keele õppe kvaliteedi tõusu, tagades selleks vajalikud õppevahendid ja õpetajate täiendkoolituse.
Nõrk on see poliitik, kes pigistab silmad kinni selleks, et mitte märgata probleemi. Kallid Eesti poliitikud, ärge mängige vastandumispoliitika peal. Sellest on Eesti poliitikas lõigatud poliitilist kasu 25 aastat. Piinlik ja valus on lõimumise tulemusetust vaadata. Ning täpselt sama võib öelda Eestis tegutsevate vene taustaga poliitikutele.
Eestimaa ei ole kaubeldav kaup leti peal. Vähemalt minu isamaalises maailmas kohe kindlasti mitte. Mis asi on see lojaalsus ehk see võõrkeelne mõiste, mida teile serveeritakse iga teise poliitilise roa sisse? Lojaalsus ilusas eesti keeles on armastus. Ma armastan, tähendab, ma hoolin nii kaua kui tuksub süda. See aga tähendab, et ma ei tee sulle haiget, ei mängi vastandumise peal. Tunnistan probleeme ja otsin lahendusi.
Poliittehnoloog versus inimene
Poliitilised analüütikud räägivad koguaeg ühest trikist – „otsi endale vaenlast ja vastandu“. Poliittehnoloogiliselt mõtlevad kõik erakonnad kogu aeg selle peale, kuidas leida vaenlast. Kõige lihtsam on luua vaenlast, kes on umbmäärane, aga siinsamas olemas. Aga vaadake eelmist aastat, head analüütikud – te panite ju kõikides võimaliketes poliitilistes analüüsides mööda – Brexitist Trumpini, koalitsiooni lagunemisest kuni Kristen Michali kaotuseni Reformierakonna sisevalimistel.
Kui keegi ütleb, et järgmiste valimiste teema on kohalik eesti-vene küsimus, siis ma ütlen otse välja – see, kes hakkab sisehaava suuremaks rebima, mitte eesti sidusust tugevdama, ei aja Eesti asja, vaid on Eesti vastu.
Sel aastal võiks Eesti poliitilisel maastikul toimuda läbimurre - tuleb küll vastandumine, aga hoopis teemal poliittehnoloog versus Inimene. Ehk poliitbroilerlik eliit, kes on välja kasvanud sellestsamast poliitikast ning võõrdunud reaalsest elust, versus Inimene, kes on sellest elitaarsest tehnoloogiast väsinud. Eesti ootab oma Kalevipoega või siis Lindat.
