Esialgu tundub, et kaotab inimene, kes pole lõimunud – ta ei oska keelt, jääb ilma tööst, infost ja kaasatusest ühiskonda. Tegelikult on suuremaks kaotajaks Eesti riik, kus osa ühiskonna liikmeid elab täiesti teises maailmas.

Kui info kursuste kohta laiemalt teatavaks sai, hakkasid murelikud kirjad saabuma lisaks Narvale ka Tallinnast ja Pärnust. Inimeste mure on lubatud kursuste pidev edasilükkamine. Ilmselt arvate, et põhjuseks on rahapuudus? Ei, põhjuseks on õpetajate puudus, mida tunnistas MISA juht ka oma online-intervjuus.

Meie riigi keelepoliitika mädaneb ja mitte seaduste ranguse pärast, vaid saamatu rakendamise pärast.

Riigina me nõuame, et inimesed räägiksid eesti keelt. Praegu on keeleõppeks kolm varianti – veebipõhine, tasulised kursused ja tasuta kursused. Neid kolme varianti on riik küll rahastanud umbes poolteise miljoni euroga, aga meetmed paraku eriti hästi ei tööta.

Meie riigi keelepoliitika mädaneb ja mitte seaduste ranguse pärast, vaid saamatu rakendamise pärast. Lisaks praktilistele ning majanduslikele keeleõppeprobleemidele on oluline ka Eesti riigi olemasolu Ida-Virumaal. Ma ei pea siin silmas lihtsalt üht valitsuse istungit Narvas, vaid programmi, mis reaalses elus toimiks.

Eelmisel nädalal käisin Kohtla-Järvel, sest käivitasin paar kuud tagasi vene poliitika klubi RU.EE. See on klubi, mis saab kokku kord kuus erinevates linnades ja käsitleb aktuaalseid teemasid: majandust, põgenikekriisi, keskkonnaprobleeme jms. Kohal on alati ka vastutav minister. Kogu üritus toimub vene keeles ning materjalid on samuti tõlgitud vene keelde. On hämmastav, kui paljud venekeelsed inimesed selle vastu huvi tunnevad. Küsimusi on kõigist valdkondadest, mitte ainult keele- või kodakondsuspoliitikast, mis on justkui tavapäraselt stereotüüpne vene teema. Inimestel on infonälg nii migratsioonikriisi, seaduste detailide kui ka tavalise olmelise elukorralduse kohta. Sealt võrsuvad ilmsed näited isoleeritusest, millest on aastaid räägitud.

Riigiasutuste viimisest Tallinnast välja on palju räägitud. Reaalses elus kaasneb sellega alati väike nüanss - kui inimene läheb Tallinnast tööle Ida-Virumaale, siis ta rendib endale maja või korteri mitte Narvas või Kohtla-Järvel, vaid pigem näiteks Rakveres. Põhjus on väga lihtne - Tallinnast või Tartust tulnud inimesele ja tema perele ei ole Narva olme eriti atraktiivne. Piirkond vajab eelkõige majanduslikke otsuseid, et kummutada vene kogukonna argument - „kellegagi ei ole võimalik riigikeeles rääkida, sest Eesti riigiametnik ja eesti ettevõtja ju ei tule “siia”.

Järgmisest aastast võiks Narvas tegutseda ka Eesti Keele Maja. Idee autor on Narva Kolledži juht Kristina Kallas. SA Eesti Keele Maja on eesti keele õppimise, eesti keele aktiivse kasutamise ja eesti keele õpetamise kvaliteedi ning teadmiste arendamise keskus Narvas, mis pakub eesti keele õpet ja eestikeelset keskkonda kõikidele Narva elanikele.
Arvan, et Narva taksojuhid saavad mingil määral probleemsete lõimumisteemade lahenduse sümboliks. Mulle on korduvalt öeldud, et narvalased ise ei taha eesti keelt õppida. Kui andsin teada, et Narva taksojuhid võivad oma õppimissoovist teada anda, pani ennast minu meiliaadressil kahe päeva jooksul kirja rohkem kui 150 inimest. Praeguseks on soovijaid umbes 200.

Kui räägime eesti keele olulisusest, siis nüüd oleks auasi korraldada kursuseid neile, kes tahavad rääkida ilusas eesti keeles. Seda oleks vaja teha 5000 MISA järjekorras oleva inimese ja 200 Narva taksojuhi jaoks, kes teavad, et ühistranspordiseaduse järgi saavad nad praegu oma tööd edasi teha, kuigi ei suuda keelenõuet täita. Sellest hoolimata pole ükski nendest palunud ennast keelekursuste nimekirjast kustutada. Tegutseme, enne kui nende motivatsioon keelt õppida hääbub.

Kui Eestisse tulevad sõjapõgenikud, siis neile pakutakse tasuta kohustuslikku eesti keele õpet, aga meile on tehtud õppimine keeruliseks.

Vene kogukonna reaktsioon tasuta keelekursuste kohta on järgmine - praegune olukord näeb ette, et kui Eestisse tulevad sõjapõgenikud, siis neile pakutakse tasuta kohustuslikku eesti keele õpet, aga meile on tehtud õppimine keeruliseks. Tegelikult on meil vaja lõimida neid, kes on siin juba aastaid elanud. Tasuta keelekursuste programm peab arvestama, et kui inimene paneb ennast kirja, hakkab kursustel käima ja neid ei lõpeta, siis peab ta riigile kursuste tasu tagastama. See on ju hea kokkulepe - tasuta saad vaid siis kui teed asja lõpuni.

Selleks kutsusin riigikogu saalis üles valitsust ja eriti kultuuriministrit vaatama üle, mis on Integratsiooni ja Migratsiooni sihtasutuse eksisteerimise eesmärk? Vaatasime üle Arengufondi ja nüüd peame kriitilise pilguga üle vaatama ka MISA tegevuse, sest see on riigi auasi paljude kodanike ees. Ei saa nii, et nõuame, aga samal ajal nöögime inimesi, et nõuet poleks võimalik täita. MISA peaks nüüd näitama, et nende tegevusest on ühiskonnale reaalset ja praktilist kasu.