Link kopeeritud!

VIKTORIA LADÕNSKAJA: Ma ei ole turist, ma elan siin

 (641)
VIKTORIA LADÕNSKAJA: Ma ei ole turist, ma elan siin
Viktoria Ladõnskaja, MK Estonia ajakirjanik----

EESTLASTEL tasuks aru saada, et kõik siinsed venelased ei toeta Venemaa poliitikat
Venelastel on Eestis paha elada. Neile tehakse seal liiga!” annab Venemaa läänele jälle kord teada, koputades kingaga vastu kõnepulti.

“Vastupidi, venelastel on Eestis väga hea elada. N Liidus oli hullem!” püüab Eesti Venemaast üle karjuda. Selles olukorras meenub paratamatult ütlus “mind pandi tagaselja mehele”. Kas venelastelt on keegi üldse küsinud, kuidas nad ennast siin tunnevad ja mida arvavad endaga seotud välispoliitilisest võitlusest? Küsida ei tuleks mitte läänele ettenäitamiseks, vaid ikka selleks, et ise teada saada.

Eestlaste ja venelaste vahelised suhted toimivad Eestis sõna otseses mõttes füüsikaseaduste järgi. Kõigepealt painutasid venelased (tegelikult küll N Liit) eestlased nagu puuoksa vastu maad. Ja on teada, et mida suuremat jõudu painutamisel rakendatakse, seda võimsam on tagasilöök ja seda jõulisemalt liigub oks vastassuunda tagasi. Kuid saabus 1991. aasta ja nüüd painutavad eestlased (tegelikult küll Eesti Vabariik) omakorda venelasi.

Alandav keeleseadus

Mina aga arvan, et kui me ei ürita tegutseda risti vastu füüsikaseadusele, siis hakkab oksa liikumise amplituud ühest hetkest kahanema ja oks jääb õige varsti oma normaalsesse asendisse. Loomulikult eeldusel, et seda ei hakata uuesti teise suunda pingutama.

Paraku näib, et me püüame füüsikale ikkagi vastu vaielda. Seda sunnivad arvama kaks hiljutist sündmust. Esiteks arutelu keeleseaduse järjekordsete muudatuste üle.

Arutluste sügavamasse sisusse tungimata pean nentima, et kui olukord, kus inimest võib, kõiki varasemalt saadud tõendeid-tunnistusi arvestamata, suvalisel hetkel uuesti eesti keele eksamile saata, ei ole just diskrimineeriv, siis alandav igal juhul.

Teiseks eesti kultuuri- ja teadustegelaste kiri rahvusvahelisele üldsusele (ÜRO-le, Euroopa Liidule, Euroopa Nõukogule, NATO-le ja OSCE-le), milles inimesed, keda ma sügavalt austan, teatavad, et ma olen sattunud siia ja elan siin nende tahte vastaselt. Ja olen sellest tulenevalt migrant. Tere-tere!? Ausalt, kui keegi lausub sõna “migrant”, ei pane see mind isegi pead pöörama, sest ma saan automaatselt aru, et asi ei puuduta mind. On ju äärmiselt raske olla Vene migrant, kui ma ei ole kunagi Venemaal elanud. Kuid eesti kultuuritegelased näivad arvavat teisiti.

Muide, nende niinimetatud migrantide hulka arvatakse ka Eesti vene noored, kes on sündinud siin, mitte N Liidus ega nüüdsel Venemaal. Tuleb välja, et Eesti ei armastagi kõiki oma lapsi ema kombel ühtemoodi? Ühed on paremad kui teised.

Olgu kuidas on, tegelikult ei muserdanud kultuuritegelaste kiri mind peaaegu üldse, sest ma näen ja saan suurepäraselt aru, et Eesti venelased on juba ammu muutunud omamoodi trumpässaks, mida rahvusvahelises asjaajamises käivad vaheldumisi välja küll Eesti, küll Venemaa.

Viimane kaotas tänu “andekale” välispoliitikale omal ajal oma positsioonid Baltikumis, Gruusias, Ukrainas ja võitleb praegu Moldova pärast. Kuid selleks, et mingilgi moel piiritleda oma õigusi (globaalses mõttes) n-ö lähivälismaal, on Venemaa nüüd klammerdunud Baltikumis elavate venelaste külge, kelle ta 1990. aastate alguses otse öeldes maha kandis (tuletagem meelde siin alandatud ja seal unustatud sõjaväepensionäre).

Lihtsustatud nägemus

Eestlastel tasuks aru saada, et sugugi kõik siinsed venelased ei pruugi toetada Venemaa poliitikat, ammugi ei vastuta nad kunagise N Liidu poliitika ega selle poliitika eest, mida aetakse praegu neile üksnes rahvuse poolest “omal” Venemaal.

Kui Eesti teatab läänele, et Venemaa on “valmis Eesti Vabariigi uuesti alla neelama”, spekuleerib ta sellesama diskussiooni piires ka kohalike venelaste probleemiga. Tegelikult ei tee meie eestlastele liiga, vaid Venemaa teeb liiga meile.

Loe veel

Rääkides eesti kultuuritegelaste kirjast, ei tahaks ma kasutada ränki sõnu, nagu “genotsiid” ja “rassism”, nagu tegi Kaur Kender Postimehes. Pigem viitaksin eesti rahva ebakindlusele, millest hiljuti kirjutas Eesti Päevalehes professor Marju Lauristin. Tegelikult on “kaardimäng venelaste peale” poliitiliste ultimaatumite mäng, vajadus jõuliselt esitada ühte või teist seisukohta. (Isegi kui mõned kirjale alla kirjutanud kultuuritegelased ei ole selle vaatenurgaga nõus.) Kuid mulle kangastub pilt silmaklappidega ringi rahmeldavatest hobustest, kes kappavad edasi, nägemata seda, mis sünnib selle mängu ajal mujal ehk siis kohalike venelaste peas ja südames.

Poliitikud ja kultuuritegelased võiks võidujooksus Venemaaga aja maha võtta ja püüda selgusele jõuda: kellele see kaardimäng lõppkokkuvõttes kasuks tuleb? Kindlasti mitte Eesti riigile ega siinsete kogukondade omavahelistele suhetele.

Samal teemal:

Marju Lauristin “Eesti identiteet ja Läti läbimurre”, EPL 12.3.

Rein Raud “Kirjutajad ja ettekirjutaja”, EPL 15.3.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare