Mantra 2% kaitsekulutustest on sama vähe praktika- ja teaduspõhine kui näiteks idee, et valitsussektori võlg peaks olema kuni 60% SKT-st (üks eurole ülemineku kriteeriume, mida praegu täidavad vaid vähesed euroala riigid). Miks just 2%, mitte 1,5%, 2,5% või 3,5%? Näiteks USA kaitsekulutused on viimase 50 aasta jooksul kõikunud 8% ja 3,5% vahel (2009. aastal olid näiteks 5,3% ja 2018. aastal 3,5% SKT-st), ilma et see oleks riigi majanduslikku jätkusuutlikkust haavanud.

2% tasemel pole loogilist seost vajalike sõjaliste võimetega (riigikaitseks vajame ju ikka võimeid, mitte kulude taset). Kui Eesti kulutab 2,2–2,3% SKT-st kaitsele, ei saa ta selle eest tanke, hävitajaid, keskmaa õhutõrjet ega rannakaitsevõimet. Kui Prantsusmaa kulutab kaitsele alla 2% SKT-st, saab ta selle eest tuumavõime, lennukikandja, lennuki- ja tankitootmisvõime ja veel palju muudki. Saksamaa, mis kulutab nominaalselt peaaegu sama palju kui Prantsusmaa, saab aga Prantsusmaast väga erineva võimete komplekti, kuhu ei kuulu lennukikandjat ega tuumarelvastust. Peale selle erinevad riikide vajadused selle põhjal, kas nad piirnevad vaenulike suurriikide või NATO-sse kuuluvate partneritega.