Viljar Veebel: praegu on välispoliitikas võimalik olla mõttelaisk, sest liitlased teevad valikud meie eest

Möödunud aasta jäi välispoliitikas silma lõputult kulgevate protsessidega – seda nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Seejuures saab mistahes venimist tõlgendada ikka pigem edu märgina: oleme ära hoidnud eskaleerumise halvema suunas ja tulevikus on ehk oodata asjaolude paranemist.

Eesti välispoliitilise mõtte areng kulgeb samuti. Lihtlausetega, aga kulgeb. Eesti välispoliitiline mõte ise on mitme tuntud telenäo ja raadiohääle lahkumisel vajunud inertsliikumisse, kus õige on vaid see, mida teevad liitlased ja ütlevad riigiametnikud, vale aga see, mida toetab Venemaa või pakuvad skeptikud. Õigupoolest polegi millegi üle debateerida, sest kui teha mistahes küsimuses kiirkontrolli USA, EL-i ja Venemaa seisukohtadele, ei jäägi tavaliselt üle ühe sobiva valikuvariandi. Pealegi mis mõtet oleks kulukalt sisusse süüvida, ega me ometigi hakkaks sisuliste argumentide nimel riskima liitlaste kohalolekuga?

Positiivses võtmes usume siiski, et strateegilise visiooni tugevusest koos ühiste väärtuste, jätkusuutlikkuse ja solidaarsusega on saanud lääneriikide maailmaparanduspoliitika põhitunnus. Kõigis maailmapoliitika peamistes küsimustes demonstreerime ühtsust, efektiivsust, jätkusuutlikkust ja moraalsust. Riigid, kes meie väärtusi ei järgi, on vastupidi sattunud täielikku poliitilisse isolatsiooni ja majanduslikult lootusetusse olukorda ning veendunud meie valmiduses rahu nimel ka otsustavalt jõudu rakendada.

Mis sest, kui tegelik maailm meie kujutelmadest veidi erinevalt kulgeb.