VILLU OTSMANN: arvamust peab saama vabalt väljendada
Esiteks: kas päevauudiste jms kohta ilma eeltsensuurita arvamuste avaldamiseks ühiskondlikult kasutatava ruumi loomine on tänapäeva ühiskonnas lubatav või mitte? Õiguslikult küsides: kas isikut saab panna vastutama teise isiku arvamusavalduse eest, ilma et ta ise selle sisu avaldamiseks avaldust teeb? Tavapärase tsiviilõigusliku vastutuse printsiipe arvestades võib asuda seiskohale, et ei saa. Seda vähemalt niikaua, kui uudisartikkel ise on õige ja kohane. Portaali või muu ühiskondlikult kasutava ruumi omanik ei pea vastutama teiste isikute eest. Ta ei pea olema kõigile selle ruumi kasutajatele justkui lapsevanema eest ega nende arvamuste keelekasutust kontrollima.
Teiseks: kas notice-and-takedown-põhimõte on piisav, et isikute õigused oleks kaitstud? Võttes aluseks infoühiskonnateenuste seaduse § 10 ja § 11 ning arvestades, et arvamusvabaduse kui põhiõiguse üks osa on ise vastutada oma sõnade eest, võib asuda seisukohale, et on piisav. Mis tahes ühiskondlikus ruumis liigub ringi teatud hulk õigusrikkujaid, olgu need siis taskuvargad turul või pummeldajad tänaval. Seetõttu ei pea omanik veel liikumiskeeldu kehtestama, vaid konkreetsed õigusrikkujad tuleb vastutusele võtta.
Kolmandaks tekib küsimus arvamusvabaduse piiride kohta. Kas sellisel juhul on tegemist isikliku au ja väärikusega ning kas võib nt hukkamõistu ja häbistamist väljendada allegooriliselt või ülekantud tähenduses? Arvestades nüüdisaja ühiskondade praktikat – analoogilisi netiportaale, poliitilisi või kunstilisi väljendusi –, võib asuda seisukohale, et avaliku tegevuse kohta on õigus oma arvamust vabalt väljendada.
Soovitan lugeda nt Eesti Vabariigi presidendi 80. aastapäeva kõnet või mõelda multifilmile “Oota sa!”. Netikommentaarid on ilmselgelt lihtsalt avalik hukkamõist teatud avalikule tegevusele. See ei pruugi kõikidele meeldida, kuid see on ühiskonnas olemas ja seda ei ole õige käsitleda õigusrikkumisena.
