Link kopeeritud!

Villu Zirnask: Käendav vanaproua ja vastutustundlik pank

 (19)

Villu Zirnask: Käendav vanaproua ja vastutustundlik pank
Villu Zirnask

Mõne aja eest sattus mulle kätte üks roheliste kaantega raamat, pealkirjaks „Vastutustundlik ettevõtlus Eestis. Näidete kogumik”, trükitud puha keskkonnasõbralikule paberile ja värvidega. Nii see raamat kui üldse kogu hoogu järjest juurde saav vastutustundliku ettevõtluse jutt tekitab ebaleva tunde – kui sügavalt omane see vastutustundlikkus isegi eeskujuks toodavatele ettevõtete ikka on?

Võtame näiteks Sampo panga, millega seotud loost – 70-ndates eluaastates vanaproua kaotas Sampo pangast võetud laenu käendamise tõttu oma kodu – Eesti Päevaleht äsja kirjutas. Selles näidete kogumikus Sampo küll ei esine (küll on esindatud mitu teist panka), aga oma kodulehel teatab Sampogi, et „panga igapäevatöös pöörame tähelepanu nii keskkonnasäästlikule mõtteviisile kui ka vastutustundliku ettevõtluse põhimõtetele”.

Sampo ja teised pangad toetavad tõesti hulka väärt ettevõtmisi, aga nende põhitegevusest näib säärane tegevus praegu eraldi elu elavat. Umbes nii, et laenude tagasinõudmisel ollakse erandeid tegemata karm ja kompromissitu, kuid teenitud kasumist poetatakse hiljem tükike ühiskonna hüvanguks – tõstmaks panga mainet ja võib-olla ka pankurite endi südametunnistuse paitamise eesmärgil.

Väikeste laenude andmine – ja seda panga mõõdupuu järgi kõik eluasemelaenud on, olgugi enamiku laenuvõtjate jaoks on selline laen elu suurim finantstehing – on pankades kuluefektiivsuse nimel küllaltki automatiseeritud. Kui esitatud dokumendid tõendavad, et laenutaotleja vastab teatud standarditele, siis ta laenu ka saab. Septembri seisuga olid Eesti pangad välja andnud ligi 160 000 eluasemelaenu ja ligi 540 000 tarbimislaenu. Pikalt ei uurita-puurita, kui kestlik laenutaotleja täna piisav maksevõime ikka on. Üldiselt on laenuandmise selline korraldus ka laenuvõtjatele kasulik, sest vastasel korral võtaks pangapoolne otsustamine väga kaua aega ja laenud oleksid veidi kallimad.

Ilusad põhimõtted

Juhuks, kui mudeli järgi laenukõlblik inimene laenu tagastamisega ikkagi jänni peaks jääma, küsib pank laenuvõtjalt tagatisi. Selge, et seal, kus metsa raiutakse, lendab ka laaste, aga vastutustundlik ettevõte peaks raiemasina mõnes kohas seisma jätma. Eluasemelaenu tagatiste realiseerimine on koht, kus pank, mis ennast vastutustundlikuks nimetab, enam päris masinlikult tegutseda ei tohiks.

Möödunud aasta suvel kehtima hakanud finantsinspektsiooni soovituslik juhend „Vastutustundliku laenamise nõuded” võimaldab pangal vastutuse võtmist jokk-jutuga tõrjuda. Juhend ütleb: „Laenuandmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua kliendile positiivset tulemust, samuti kliendi hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiasutuse hooletuseks.”

Loogiline jutt, aga sama loogiline oleks see, kui ennast vastutustundliku ettevõttena esitlevad pangad klaarivad äärmuslikult kurvad juhtumid, nagu see käendava vanaproua lugu, oma vastustundlikkusprojektide eelarvest – ükskõik, kas viga on tekkinud panga masinavärgist, inimese kergeusklikkusest või saatuse ettearvamatutest pööretest.

Keskkonnasõbralike värvidega trükitud näidete kogumikus kirjutatakse: „vastutustundlik on ettevõte, kelle DNA-sse on sisse kirjutatud see, et igas oma otsuses ja kogu tegevuses arvestatakse laiema mõjuga” ja „vastutustundliku ettevõtja eesmärk on teenida kasumit, arvestades oma tegutsemisviiside valimisel võimalikult palju ka ühiskonna huvidega laiemalt”. Ilusad põhimõtted, aga ühegi kasumit taotleva ettevõtte DNA-s need küll praegu ei ole.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare