Villu Zirnask: Piirist murdis läbi sadu illegaale

Võimalik, et pealkirjaks pandud libateate sarnaseid uudiseid hakkame kliimasoojenemise tõttu mõne aastakümne pärast kuulma ka tõesena ja tegelikkuses. Olgugi et Eestis on viimasel ajal olnud kenad suusatalved, viitavad laiemad ja pikaajalisemad näitajad maakera kliima soojenemisele. Peale kõige kuumema on maailma keskmised temperatuurid viimase kümne aasta jooksul olnud soojemad, kui nad olid kõigil 20. sajandi aastatel.

Näiteks Gröönimaal saavad tänu sellele uut hoogu iseseisvusmõtted – seni põhiliselt kalandusest sõltunud rahva majanduslikke võimalusi tõotavad tohutult avardada sulava jääkilbi alt vabanevad maavarad. Gröönimaa jaoks on mündi teine pool rahvusvaheliste kaevanduskorporatsioonide kasvav surve, mille näiteks on alumiiniumitootja Alcoa, kes tahaks 56 000 elanikuga Gröönimaa ühte 3000 elanikuga linnakesse rajada oma tehase ja tuua tehasesse tööle umbes 3000 hiinlast ja poolakat.

Kui Gröönimaal on see, kui palju migrante sinna saabub, suuresti sealsete elanike valikute ja meelekindluse küsimus, siis Eestis ei ole päris nii. Meil ei ole küll nii ahvatlevat hulka kaevandatavaid maavarasid kui Gröönimaal, aga meil on maismaapiir ja praeguse elanike arvu kohta ohtralt põllumajanduslikku maad.

Sama kui vene rulett

Kliimamuutuse kohta räägitakse, et temperatuuri tõusmine üle teatud taseme võib hävitada miljonite troopikas elavate inimeste põllumajanduslikud elatusallikad. Selles, kui suured ilmastikumuutused maailma ootavad, on muidugi väga palju ebamäärast (umbes nagu pikaajalistes ilmaennustusteski), saab rääkida ainult tõenäosustest. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) 2007. aasta raporti (uus raport avaldatakse tänavu sügisel) prognoosi järgi ootab maailma süsihappegaasi taseme kahekordse tõusu puhul kliima soojenemine 2–4,5 kraadi 66-protsendise tõenäosusega, mis tähendab, et veelgi suurema soojenemise võimalus on 17%. Nagu kirjutas The Economisti toimetaja Oliver Morton väljaandes „Maailm 2013”: 17% on ka tõenäosus lasta vene ruletti mängides endale kuul pähe.

Majandusteadlased Klaus Desmet ja Esteban Rossi-Hansberg, kes analüüsisid hiljutises uuringus kliimamuutusega kohanemise võimalusi, juhivad tähelepanu sellele, et kliimamuutusega kohanemise debatis peaks hakkama rohkem tähelepanu pöörama iidsele kliimahalvenemise vastasele „ravimile” – migratsioonile. Näiteks keskaegne soe periood tõi endaga kaasa märkimisväärse rahvaste liikumise ja muutused kaubavahetuses. Põhjamaades kasvas rahvastiku tihedus, viikingid asustasid Islandi, Gröönimaa ja isegi osa Newfoundlandist, Inglismaalt eksporditi Prantsusmaale veini ning viinamarjad kasvasid isegi Lõuna-Norras. Mõningad ajaloolased seostavad ka Tšingis-khaani vallutusretki 13. sajandi Mongoolias valitsenud kõrgemate temperatuuridega.

Naiivne oleks kinnitada, et tänapäevane kliimasoojenemine ei anna rändele hoogu juurde. Kui praegu katsuvad EL-i piiride pidavust majanduspõgenikud, siis tulevikus lisanduvad neile kliimapõgenikud. IPCC baasstsenaariumile vastava soojenemise korral nihkuks põllumajandusliku tootmise piir 200 aastaga umbes tuhande kilomeetri võrra põhja poole. Ekstreemsemate stsenaariumide puhul tuleb nihe kiirem ja suurem. Desmeti ja Rossi-Hansbergi arvestuste järgi ei pruugi inimkonna heaolu seetõttu märkimisväärselt muutuda (eeldusel, et inimesed saavad vabalt liikuda ja kaubelda): sellevõrra, mis põllumajanduse viljakus troopilistel aladel kahaneb, kasvab see põhja pool. Ruumipuudust ei ole põhimõtteliselt samuti, sest praegugi kasutab 72% maailma rahvastikust elamiseks ainult 10% maismaast.

Tulgu või veeuputus

Eeltoodut arvestades on migratsioonipoliitika, mille põhisisu on „võõraid me siia ei taha ega lase”, umbes niisama hea, kui mõelda, et pärast mind tulgu või veeuputus. Võõrad hakkavad Eestisse trügima nagunii ja tõenäoline on, et mida aeg edasi, seda ägedamalt. Kas poleks mõistlik praegu edendada valikulist sisserännet, et ükskord, kui vallandub suurem rahvasterändamine, elaks siin ikka inimesi, kes soovimatuid sissetungijaid tagasi suudavad hoida?