Villu Zirnask: Valetamise kaunis kunst
Ameerika psühholoogiaprofessori Dan Ariely hüpoteesi järgi, mida ta tõestab tänavu avaldatud raamatus „(Aus) tõde ebaaususest”, ajendab inimese käitumist aususe-ebaaususe mõõtmes kaks vastukäivat motiivi.
Ühelt poolt tahame me ennast tunda ausate ja lugupidamisväärsete inimestena. Teiselt poolt aga tahame saada võimalikult palju raha ja seda eesmärki aitab tihti saavutada petmine. See on koht, kus astub mängu inimese „hämmastav tunnetuslik paindlikkus” ehk võime lugusid jutustada. „Seni, kuni me petame ainult veidi, on meil võimalik petmisest kasu saada ja tunda ennast samal ajal ikkagi suurepärase inimolendina,” ütleb Ariely.
Jerome K. Jerome’i kuulsas raamatus „Kolm meest paadis, koerast rääkimata” on lugu noorest kalamehest, kes on otsustanud, et ei luiska kunagi rohkem kui 25 protsenti. „„Kui ma püüan 40 kala,” ütles ta, „siis räägin ma inimestele, et püüdsin 50, ja nii edasi. Kuid ma ei valeta kunagi rohkem, sest valetamine on patt.”” Kõigil meil on piir, milleni me saame valetada ilma tundeta, et teeme midagi valesti.
Ebamoraalsuse pomm
Ariely leidis oma eksperimentides mitmeid olukordi või tegureid, mis soodustavad selle piiri nihutamist suurema valetamise poole. Üks neist on n-ö vaheetappide lisamine inimese ja tema patuteo vahele. Näiteks golfimängijate seas läbi viidud uuring näitas, et kõige levinum golfipalli soodsamasse löögikohta nihutamise viis sellal, kui keegi ei näe, on palli lükkamine golfikepiga, sellele järgneb palli tonksamine jalaga ning kõige harvem on palli käega tõstmine käega.
Teisedki eksperimendid näitasid, et petmise ulatus ja levik sõltub selgelt sellest, kui suure psühholoogilise distantsi saab inimene luua enda ja ebaeetilise teo vahele. Väidetavas ebaseaduslike annetuste pesemise skeemis toimib sarnane efekt – kui parteilane ei tea, kust pärineb tema kätte pesemiseks antud raha, siis on tal lihtsam selle pesemist enda jaoks moraalseks mõelda. Kui peaminister ei tea, kuidas asi „köögis” täpselt käib, siis on tal lihtsam rääkida, et kõik käib ausalt.
Kes aga kord on väikestviisi oma eetikastandardite piire katsuma hakanud ja elu veeretab ta ette võimalusi ebaausalt käituda, selles areneb juba potentsiaalne ebamoraalsuse pomm. Ariely eksperimendid näitasid, et ühel jõuab selline inimene oma „aususlävele” ja võib mõelda umbes nii: „Mida paganat! Kui ma juba olen valetajaks saanud, siis petan parem kogu täiega, et võtta sellest nii palju kasu kui võimalik.”
Usu küsimus
Veel täheldas Ariely, et kord avalikkuse ees välja käidud vale hakkab kasvama inimese eneseettekujutuse osaks – see tähendab, kui näiteks firmajuht ostab ülikoolidiplomi, mida ta tegelikult välja teeninud ei ole, ja paneb selle töölaua kohale seinale, siis hakkab ta vähehaaval ikkagi ka ise täiesti „ausalt” uskuma, et ta ongi nii tark nagu diplomil kirjas. Niisiis, kui mõne rahastamisreegleid rikkunud partei peasekretär räägib piisavalt kaua, et ta on aus mees (või naine), siis on põhimõtteliselt täiesti võimalik, et ta hakkab ühel hetkel ise uskuma, et ta seda on.
Kui Michal tegelikult ei valeta, siis keda ta peaks süüdistama selle ja teiste tema süütust jätkuvalt kahtluse alla seadvate arvamuste eest? Ennekõike iseennast ja oma parteid, sest arenenud internetipanganduse ning sama hästi kui reaalajas liikuvate siseriiklike pangamaksetega riigis ei ole ausatel poliitikutel vähimatki vajadust massiliselt toimetada suurte sularahasummadega ja seletada seda pigem maksupetturite ja narkoärikate suhu sobivate põhjendustega.
