Viru maakohtu esimees: süüaluse kokkulepe prokuröriga pole halb ega ohtlik

Ei ole põhjust karta ega väita seda, et sisuline õigusemõistmine on liikunud prokuröride kätte.

Grillipidu. Isa on joonud esimesed õlled. Siiski otsustab ta ettejääva auto ümber parkida. Hoogsalt tagurdades ei märka isa, et just äsja on rattaga maja ette kihutanud tema nelja-aastane poeg. Mõlema kiirus on piisavalt suur, et tekitada lapsele surmav hoop.

Pere on sügavas leinas, isa süüdistab iseennast. Aga sellest ei piisa, ka prokurör esitab talle süüdistuse: joobeseisundis sõiduki juhtimine ja surma põhjustamine ettevaatamatusest. Isa tunnistab süüd, toimunu kohta ei ole eriarvamusi, asi lahendatakse kokkuleppemenetluses.

See kurb juhtum paari aasta tagant näitab ilmekalt, kuivõrd mõistlik on anda inimestele võimalus leppida prokuröriga karistuses kokku ning säästa kõigi närve ja aega.

Ometi loeme ikka ja jälle artikleid ning kuuleme sõnavõtte, milles heidetakse ette, et kokkuleppemenetlust kasutatakse liiga sageli. Teisalt viidatakse, et üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasjadest mõistetakse õigeks vaid iga kümnes või et prokuratuur võtab kohtu rolli justkui üle.