Visioonirätsepad ja lihtsameelne riik
Otsides nende lähteandmete alusel, mida tehakse siis, kui Arengufoorumi juhtimisel luuakse „Eesti kasvuvisiooni 2018”, saame üsna vastukäivaid seletusvõimalusi. Oletagem optimistlikult, et „kasvuvisionääride” tegevus on siiski mõistuse kontrolli all, mitte tahtmatu nägemus organismi osade mõõtmete suurenemisest. Tahaks loota ka, et tegemist on käsitusega Eesti püsivast suurusest, kuid see on ekslik lootus. Ühele järjekordsele visioonikonverentsile järgnenud õhtuses telesaates „Foorum” väljendusid osalenud valgustatud härrad üsna reljeefselt: „Me peame saama endale talente, et olla konkurentsivõimelised”, „Meil on vaja võõrtööjõudu, et mitte maha jääda” jne (ETV, 8.12). Kas seejärel, kui rahvaarvu suurendamise nõue on täidetud, asume ka territoriaalseid nõudeid püstitama?
Hans H. Luik võttis Eesti Ekspressis mitme maksurahast toituva organisatsiooni nägemustöö vaevad korrektselt kokku: „Mis peamine, kogu sel visioneerimisel pole väljundit. /---/ Valitsus ega erakonnad neid jutte ja tegevusplaane ju ei kuula! Kõik see sõnaus toimub erakondade tegevusega paralleelselt.” („Visioonihullus. Konverentsikatk”, 9.12)
Riigikorraldus läheb meelest
Kurb lugu, aga pooled on siin ühtviisi patused. Avalik võim annab teatud töö tegemiseks raha, aga lõpptulemust tarvitusele ei võta. Mis mõttega siis üldse raha anda? Visioonimeistrid aga toodavad – nagu Nõukogude Liidus muistegi – vastavalt plaanikomitee ja partei ettekirjutusele, ise küsimata, kas toodangul on ka turuväärtust ja kas sellega üldse saabki midagi definitsioonijärgset peale hakata või on tegu hambaharjaga WC-pottide puhastamiseks. Valitsusele ja parlamendile kiputakse üle andma lõplikku tõde sisaldavaid, muutmisele mittekuuluvaid terviktekste-pildikogusid. Ent kui plaanide tegemisel unustatakse täiesti põhiseaduslik võimukorraldus ja vältimatu poliitiline valiku- ja otsustusprotsess, siis on käes ka vastus imestusele, miks need unustatud meid küll ei armasta.
Asi ehk visiooni/kontseptsiooni koostamine algab tavaliselt Erik Tergi nimelise neljaväljasüsteemi ostust. See süsteem oma kahe teljega on turvaliselt tasapinnaline (millal muutub Eesti ruumiliseks?), mistõttu ükski areng ei saa sealt alla ega läbi kukkuda. Ristuvad teljed jagavad meie võimalused neljaks: heaks, kaheks keskpäraseks ja täiesti halvaks. Jätke meelde: kõik hea paikneb paremal ülemises veerandis! Seal on meie lootused, rikkus, vabadus ja õnn! Kuna hea ja ihaldatava koht on ette teada, kirjutavadki visionäärid sinna kõik, mis tundub olevat püüdlemist väärt (IT-ajastul saab seda toredust hästi visualiseerida sõnapilvena). Edustsenaariumi järgi – kui vaid valitsus selle rakendada võtaks – „Ameerika maha jääks meist”, nagu Hruštšovi aja laulusalmis öeldi.
Edasi läheb kõik paraku suureneva kriginaga. Tegijad ei mõista, miks need teised, kes protsessi poole pealt kaasatakse, algatajaid sugugi ei mõista. Ja need kaasatud omakorda ei mõista, miks projektijuhid ei suuda üldse aru saada, et on end algusest peale ummikteele suunanud. Sagedamini kõrvaltvaatajana, kuid mõnigi kord ka protsessis kõrvalosasid täitnuna julgen kogemuste põhjal arvata, et kogu visionäärlus, tehtagu seda siis majanduse või hariduse vallas, toetub veendumusele, et võimalik on koostada objektiivselt õige, parim tegutsemis-plaan. Selle üdini tehnokraatliku vaate jagajad käituvad nagu ususekt, kõndides oma juhtide tõrviku järel relvastatult Püha Tõega. Tõe hoidmise ja valvamise juurde kuulub lahutamatult ka vaenlase kuju. Keegi, kes tõe võitu takistada püüab. Pole midagi üllatavat selles, et visioonikonverentside ettekannete üks kohustuslikke elemente on etteheited avalikule võimule (lollidele poliitikutele, korrumpeerunud ametnikele jne). Loomulikult, kui mingi tee või plaan on objektiivselt õige, siis selle käsitamine või ainuüksi vaatamine läbi maailmavaatelise prisma, see tähendab kallutatult, saab olla ainult vaenulik tegevus. Lõppjäreldus on see, et kuna iga poliitiline rühm on mingit pidi kallutatud, siis on kogu poliitiline otsustamine ainult takistuseks kiire edu saavutamisele.
Meie visioonikonverentsidel veel otseseid üleskutseid riigipöördeks ei kosta. Visioonide lakkamatu turule paiskamine ja poliitiliste rühmade, nende seas erakondade nähtav, ent paratamatu hoolimatus nende vastu õõnestab vaikselt kodanikkonna usku sellesse, et põhiseaduses kirjeldatud vabariiklus on siiski parim võimalus meile antud ajas ja ruumis. Tõsi, erakonnad on õppimisvõimelised ja nii leiab suur osa visioonikonverentside sisutühjast retoorikast millalgi oma koha erakondade loosungivaramus.
Korraldustöö maksab
Visionääride relvastuses peitub veel üks vahva tupetäis nooli. Kasvuvisiooni puhul on nende nimeks võtmevalikud, kus igal teljel on võimalik nii positiivne kui ka negatiivne areng. Tehno-kraadid annavad maailmavaatelistele veendumustele pluss- või miinusmärgi. Näiteks rahvuslik-konservatiivne erakond, mis pooldab ranget immigratsioonipoliitikat, osutub võtmevalikut oma arusaamade järgi tehes kohe tagurlaseks, arengu ja kasvu pidurdajaks. Kui see erakond aga juhtub valijate tahtel parasjagu valitsust juhtima, vastandavad tõde teadvad tehnokraadid-visionäärid end korraga nii poliitilisele võimule kui ka kodanikkonna tahtele. Teravamalt öeldes tähendab valikusituatsioonides mõne ilmavaate põlu alla panek otsest põhiseadusega (põhiõigused) vastuollu minekut.
Veel üks tüüpiline joon paistab olevat tänapäeva Eesti visioonimeistril, nimelt veendumus, et kogu ühiskonna areng taandub korralduslikele küsimustele. Ideed on tegelikult jama, korraldustöö on see, mis loeb. Ja maksab. Kallist raha. Aastatuhandeid on inimkond oma suuremad ilmutused ja nägemused saanud muu kui raha eest. Nägemused ja ilmutused on külastanud neid, kes on kõige vapramalt paastunud või kannatanud, mitte neid, kel on paremad konverentsikeskused ja videotehnika. Võimalik, et Eesti visioonide ja poliitilise (põhiseadusliku) tegevuse kooskõla tekitamiseks oleks vaja ebatraditsioonilist negatiivset otsust ehk kogu raha äravõtmist ja paastu väljakuulutamist. Teine, võrd-väärselt hea valik oleks kanda väärtuslikum osa tulevikudebatist poliitilisse keskkonda, kus langetatakse ka otsuseid, nimelt riigikokku. Siis ehk poleks sirged enam paralleelsed.
Oih, vabandust, ma ütlesin, et kuningas on alasti.
