VLADIMIR JUŠKIN: Võõrad
Välisrinnetel ei tee Venemaa operatsioone esimest korda ja ka vaatlejatele on need hästi tuntud.
Teine asi on siserinne, kus vastasseisu piir on nähtamatu ning lahingutegevus võib alata Venemaa mis tahes linnas, mis tahes avalikus paigas ja mis tahes kellaajal. Miks siis Kremli
strateegid ei kartnud valida sihtmärgiks grusiine, kes on venemaalastele alati olnud kõige lähedasem nn vennasrahvas? Miks nad ei kartnud, teades, et Stalinit, kes oli rahvuselt grusiin, peab enamik venemaalasi siiani Venemaa kõige edukamaks valitsejaks? Ei kartnud, mõistes, et valida kas või seaduslikel alustel karistatavateks ühte rahvusse kuuluvad isikud on tõeline ja ehedaim sˇovinismi ilming?
Kremli strateegid ei kartnud sellepärast, et nad tunnevad oma rahvast hästi. Koos Vladimir Putini reitingu tõusuga kasvab ka venemaalaste vaenulikkus Gruusia ja kaukaaslaste vastu. Levada-keskuse 2006. aasta septembris korraldatud küsitluse andmeil kaldub 52% küsitletuid toetama Venemaa ametlikku tunnistamist vene rahva riigiks, kus kõik mittevenelased ja sisserännanud võivad elada ja töötada teatud piirangutega. Selle väitega ei nõustunud 40% küsitletuid. Presidendi tegevuse kiidab heaks 75% venemaalasi.
Niisuguse toetuse korral võib Kreml ühiskonna ette seada mis tahes sihtmärgi ja arvestada, et see hävitatakse “Vorošilovi laskuri” täpsusega. Juba maha tulistatud sihtmärkide hulgas on sõltumatud massiteabevahendid, üksikud oligarhid, õpetlased-spioonid, õiguskaitsjad. Nüüd pakutakse võimalust võtta sihikule grusiinid. Ent osa rahvast kaotab närvid ja nii kostavadki lahingulasud. 2006. aasta üheksa kuu jooksul on Venemaal tapetud 33 mittevene välimusega inimest.
Mis on vene rahvaga juhtunud? Mis on juhtunud Venemaaga, kus kultuurid ja keeled on paljude sajandite jooksul pidevalt segunenud ning kus suurimaks rahvuspoeediks peetakse Aleksandr Puškinit, kelle Etioopia päritolu teavad venelased juba lapseeast peale?
Võõrvenelaste fenomen
Niivõrd keerulisele küsimusele vastuse leidmiseks – et mõista, miks on grusiinid äkki nii vastikud – peame kõigepealt jõudma selgusele võõrvenelaste fenomenis.
1990. aastate lõpus, kui endistest N Liidu vabariikidest naasis Venemaale miljoneid kaasmaalasi, korraldati Venemaa teaduste akadeemia rahvamajanduse instituudi migratsiooni analüüsi ja prognoosi laboratooriumi juhi Zˇanna Zajontsˇkovskaja eestvedamisel sundümberasujate, põgenike ja migrantide olukorra uuring. Nimetatud uuring tõigi päevavalgele võõrvenelaste fenomeni. Vaid üksikud küsitletuist olid oma eluga uues kohas täiesti rahul, kuid peaaegu kõik kurtsid, et Venemaa võttis neid halvasti vastu. Häda ei olnud selles, et Venemaa migratsiooniameti töötajad üllatasid küsitletuid ükskõiksuse või taktitusega. Kõige solvavam oli kohalike elanike reaktsioon. Nimelt tervitasid nad ümberasujaid sõnadega: “Sõidab siia ka igasuguseid! Kes teid kutsunud on? Minge tagasi sinna, kust tulite.”
Konfliktsituatsiooni, kuhu ümberasujad olid sattunud, ei seleta Venemaa demograafid materiaalse konkurentsiga, vaid sümboolse seisundiga – õigusega nimetada end venelaseks. Kohalikud elanikud pidasid põhjendamatuks migrantide pretensiooni olla venelane.
Arvukate intervjuude analüüs näitas, et vaenulikkust ümberasujate vastu ei tekitanud mitte rassilised, rahvuslikud, keelelised ega religioossed faktorid, mida tavaliselt peetakse ksenofoobia põhjusteks. Puudus ka majanduslik faktor. Seetõttu jäi üle vaid ksenofoobia kui nähtus.
Ent ksenofoobia ei ole üksikute inimeste omadus, kes võivad olla kas head või kurjad, kas heas või halvas tujus. Ksenofoobia on reaktsioon võõraks peetavale ilmingule ning see on omane külakogukonnale, naabruskonnale või muudele primitiivsetele inimkooslustele, kuhu Venemaa sotsioloogide hinnangul kuuluvadki Kesk-Venemaa pooleldi laostunud piirkondade vaesed elanikud. Teiste sõnadega: ksenofoobia on esile kutsunud Sise-Venemaa elanike eksistentsi sotsiaalne armetus.
Etnogeneesiteooria
Ent millega seletada ksenofoobia ja natsionalismi vohamist Venemaa suurlinnades, kus elab hulganisti haritud inimesi? Siin tuleb uurida Nõukogude ajaloolase Lev Gumiljovi töid, kellest 1980-ndate lõpul sai valitseva klassi mõtete suunaja. Tema raamatuid hakati välja andma suurtes tiraažides, tema ideedest haarasid kinni haridustegelased ja need jõudsid õpikutesse, aga tema etnogeneesiteooriat tsiteerivad alatasa nii poliitikud kui ka rahvuslike liikumiste liidrid.
Gumiljovi etnogeneesiteooria apelleerib käitumise muutumatutele rahvuslikele stereotüüpidele ja sisaldab teesi, et on olemas halbu rahvusi (“kimääre”). Tegelikult õigustab tema teooria nii stalinlikke deporteerimisi kui ka tänapäeva rahvuskonflikte.
Venemaa teaduste akadeemia etnoloogia ja antropoloogia instituudi teaduslik kaastöötaja ajaloodoktor Viktor Sˇnirelman arvab, et Venemaale on jõudnud rassism, mis hirmuäratava kiirusega vallutab meediaruumi, võrgutab osa õpetlasi, tungib argikeelde, juhib skinhead’ide tegevust ja mõjutab ühiskondlikke meeleolusid.
Massiteabevahenditesse ja isegi õpikutesse tunginud Gumiljovi kontseptsioon ei ole kaugeltki kahjutu. Viktor Sˇnirelman rõhutab, et etnoste pidamisest erilise maailmavaate ja käitumisstereotüübiga suletud tervikuteks saab alguse nende kultuurilise sobimatuse idee. Sellest seisukohast lähtudes ei paku indiviid suurt huvi, sest piisab etnilise kuuluvuse teadmisest, et tungida tema mõtteisse ja ennustada tema käitumist. Nii tekivadki säärased terminid nagu “Kaukaasia rahvaste välimus”.
Pandeemia
Vene ühiskonna ksenofoobiasse nakatumise sotsiaalsed ja ideoloogilised põhjused on selged. Ent mis on selle epideemia katalüsaatoriks?
Siin peaksime heitma pilgu fondi “Kodanikuühiskonna eest” analüüsimaterjalile, mis jälgib Venemaa massiteabevahendite vaenuliku keelekasutuse põhitendentse (mis tahes negatiivseid ütlusi ühe või teise etnilise ja religioosse grupi aadressil). Jälgimisega on tegeldud juba üle viie aasta.
On selgunud, et üleriigilistes massiteabevahendites esineb vaenulikku keelekasutust palju rohkem kui piirkondlikes. Seejuures on Venemaa meedias peamised ilmsed vaenlased tsˇetsˇeenid ja muhameedlased. Viimastel nädalatel on vaenlasteks saanud ka grusiinid.
Üks mehhanisme, millega massiteabevahendid kujundavad negatiivseid stereotüüpe, on jutt migrantide kuritegelikkusest. Nii ilmus 2005. aastal terve sari mustlastevaenulikke kirjutisi, milles kõik mustlased võrdsustati narkokaubitsejatega. Publikatsioone hakkasid üheaegselt avaldama Jaroslavli, Tveri, Tsˇetsˇeenia, Arhangelski, Novosibirski, Tsˇerepovetsi ja Irkutski ajalehed. Novosibirski oblasti Iskitimi linnas põhjustasid kirjutised omakohtu mustlaste kallal.
On täiesti ilmne, et võim manipuleerib oskuslikult ühiskondliku teadvusega, nakatades seda ksenofoobiaviirusse. Ent miks siis Venemaa sotsiaalne organism ei käivita oma immuunsüsteemi?
Sellele küsimusele vastab Moskva filosoof Mihhail Rõklin, kes on Merab Mamardasˇvili õpilane ja tänapäeva suurimate filosoofide usin usutleja: “Pärast raudse eesriide langemist jäid miljonid inimesed vaeseks ja kaotasid ühtaegu impeeriumi suurusmaania, mis Nõukogude ajal kompenseeris paljusid puudusi. Nõnda on vaba ajakirjanduse puudumise tõttu puudulikult informeeritud inimesed, keda traumeerib nende minevik, mida neil ei ole õnnestunudki mõtestada, pidevas patuoina otsimise seisundis. Nad otsivad kedagi, kes peaks olema nende praeguses olukorras süüdi. Ei ole midagi lihtsamat, kui sisendada endale, et süüdi on kaukaaslased, juudid ja asiaadid.”
