Link kopeeritud!

Vladimir Lebedev: Pronksiöö oli Eesti valitsuse suuremõõduline provokatsioon

 (234)
Vladimir Lebedev: Pronksiöö oli Eesti valitsuse suuremõõduline provokatsioon
Foto: Marko Mumm / EPL arhiiv.

Viis aastat lahutab meid sündmustest, mis said pronksiöö nime. Siis, 2007. aasta aprillis juhtus see, mis viis ühiskonna šokki. Müüt selle kohta, et venelaste integreerimine edeneb edukalt, purunes ja paljastus kahe kogukonna vaheline kuristik.

Lõhe oli ühiskonnas olemas ammu, paljud teadsid seda, aga tehti nägu, et „kõik on okei”. Aprill avas paljude silmad ja pani mõtlema, miks see juhtus. Miks see juhtus riigis, mille poliitikud kinnitavad kõikidel kohtumistel ja kogunemistel, et Eesti on üks kõige demokraatlikumaid riike Euroopas?

Eestlaste ja venelaste suhetes valitseva lõhe põhjused ei seisne ainult keerulistes ajaloosündmustes, mida ajaloolased tõlgendavad erinevalt, vaid ka meie tänapäevas. Kõik algas „laulva revolutsiooni” ajal keeleküsimusega. Venelasi hakati veenma selles, et põhirahvuse keelt peab oskama, kuigi paljud neist olid sellega nõus juba enne. Teine asi on see, et ei olnud positiivset motivatsiooni – oli otsene surve, pressing, mis ei anna üldiselt vajalikke tulemusi.

Kõige tipuks sai keeleinspektsiooni loomine ja sellele karistusfunktsiooni andmine, millest räägivad praegu avalikult ja valju häälega paljud Euroopa eksperdid. Venelaste hulgas sai see inspektsioon sümboolse nimetuse – keeleinkvisitsioon. Riiklikul tasemel algas vene keele tagakiusamine. Praegu käib vene gümnaasiumide likvideerimine, nende üleminek eesti õppekeelele, kuigi puuduvad kvaliteetsed õpikud, sobiv metoodika ja pedagoogiline kaader. Ma tuletan meelde, et venekeelsed gümnaasiumid olid olemas ka enne sõda. Nende koolide lõpetajad valdasid täiuslikult mitte ainult vene, vaid ka eesti ja saksa keelt. Veel üks moment: sakslased, kes hõivasid 1941. aastal Eesti, ei sulgenud neid, vaid jätsid alles.

Keelekiusamine jätkub

Viimasel ajal on Eestis räägitud juba ka vene põhikooli ja isegi vene lasteaedade eesti keelele üleminekust. Sellega seoses tuleb meelde Eesti loomeliitude 1988. aasta ühispleenum, kus eesti eksperdid kinnitasid, et varane kakskeelsus viib laste debiilsuseni. Selle vastu ei vaielnud keegi.

Teine küsimus, mis tekitas venelastes arusaamatust, on kodakondsus. Eesti Vabariigi ülemnõukogu võttis vastu otsuse restitutsiooni, see tähendab riikluse taastamise kohta ja kuulutas isegi sõjaeelsete seaduste ülimuslikkust. 1930. aastatel vastu võetud kodakondsusseadus sätestas, et kui inimene oli elanud seaduslikult vähemalt kümme aastat Eesti territooriumil (ma rõhutan, Eesti territooriumil, mitte Eesti Vabariigis), oli tal õigus saada Eesti Vabariigi kodakondsus ilma igasuguste tingimusteta, nagu keeleoskus, lojaalsus vms.

Meie eesti saadikutest kolleegid tunnustasid seda seadust, aga kümneaastase elamise tähtaeg kehtestati algusega 1991. aastast. Pärast seda muudeti seadust täielikult. Selle tulemusena on meil kümme protsenti teiste riikide, peamiselt Venemaa kodanikke ja sama suur on kodakondsuseta isikute hulk. Pärast aprillisündmusi on Eesti kodakondsuse soovijate hulk igal aastal vähenenud. Nüüd läheme edasi teise lõhe juurde, eesti ja vene kogukonna vahelise kuristiku juurde, mis tekkis 2007. aasta aprillis.

Valimisvõidu nimel

Kriisiolukord tekkis ammu enne 2007. aastat. Arvan, et mul ei ole vaja rääkida, kui tundlikult suhtuvad venelased Suurde Isamaasõtta ja ohvritesse, mille tõi märkimisväärsel määral vene rahvas, kelle õlul lasus natsismivastase võitluse peamine raskus. Nende tunnete mõnitamine tähendab vene inimesele hinge sülitamist.

Ma ei usu, et Eesti poliitikud sellest aru ei saanud, aga lähenesid riigikogu valimised ja et jääda võimule, olid nad valmis kõigeks. Piisab, kui tuletada meelde peaministri avaldusi „marodööridest” ja „joodikutest”, kes on Tõnismäele maetud, või meenutada Eesti Vabariigi presidendi sõnu selle kohta, et vene keel on okupantide keel... 29. juunil 2006 ütles peaminister: „Ma ei kujuta ette, et keegi võiks tulla Tõnismäele ning haakida pronkssõduri kraanakonksu külge ja kuhugi ära viia. Selline otsus ei ole õigusriigile sobiv.” Sellest hoolimata tegutses valitsus 2007. aasta aprillis just nii. Sellepärast ei üllata sugugi, et Tallinna vene elanikud niimoodi reageerisid, eriti noored, kes reageerivad alati teravalt haavamistele ja solvangutele, mida kujutas endast hukkunute haudade ja mälestusmärgi vastane vandalismiakt.

Loe veel

See, mis neil päevil juhtus, on paljudele teada, ma ei hakka kordama. Aga tahaksin ära märkida kaht momenti: Pärnu maanteel hotelli Palace juures hakati klaase lõhkuma juba enne, kui rahvamass kino Kosmos juurest kesklinna poole tuli. Ja teiseks, paljud möödujad nägid noori sportlikke poisse, kes hüppasid väikebussist välja, pöörasid punase sõiduauto katusele, istusid seejärel kiiresti oma autosse ja sõitsid minema. Seal on kõikjal valvekaamerad. Sellest hoolimata pole politsei süüdlasi siiani leidnud. Nagu ka Venemaa kodaniku Dmitri Ganini tapjat... Kummaline, kas pole?

Telereportaažides näeme me tihti massirahutusi, mis toimuvad aeg-ajalt Euroopa linnades. Imestama paneb vahistatute arv – mitte üle kahekümne inimese. 2007. aasta 27. aprillil arreteeriti Tallinnas umbes 1300 inimest, peamiselt noori vene poisse, kellest paljud olid tulnud vaatama tänavaid, mille politsei oli eelmisel ööl jätnud vandaalide lõhkuda. Järgmisel päeval hakkasid politseinikud, kes olid nimesildid riietelt maha võtnud, valimata kinni nabima kõiki, kes tundusid kahtlased ega ei suutnud end väljendada eesti keeles. Oma osa said ka kaks saksa turisti, kes leidsid end koos sadade vene poistega Tallinna sadama D-terminali kurva kuulsusega tollilao betoonpõrandalt ja keda peksid seal teleskoopnuiadega mehed, kes kandsid vorme, mis ei sarnanenud tavaliste politseivormidega. Midagi imestamisväärset pole selles, et venelased peavad Eestit pärast aprilli võõrasemaks ja vene noored unistavad siit lahkumisest.

Teine aprillišokk

Teise aprillišoki elas Eesti ühiskond läbi siis, kui Eesti kohus tunnistas pronksiöö rahutustes süüdistatud neliku süütuks ja spetsialistid ei leidnud valitsuse veebilehtede vastastes küberrünnakutes Kremli kätt. Seega on täiesti seaduspärane küsimus: kes on siis süüdi selles, mis juhtus? Nendes sündmustes oli palju kummalist.

Ühte võib kindlalt öelda: need kaks aprillipäeva olid võimude tegevuse apoteoos, mille eesmärk oli ühiskonna lõhestamine. Ja kuigi valitsus on pikka aega aprillidokumente salajas hoidnud, saavad inimesed võib-olla ajapikku teada pronkssõduri ümber toimunud suuremõõdulise provokatsiooni tõeliste algatajate ja korraldajate nimed. Vähemalt tahaks seda uskuda, seda enam, et õhutajad on teada. Paljud poliitikud on võimu nimel valmis kõigeks, isegi otsesteks provokatsioonideks. See on õppetund kogu meie ühiskonnale.

Sel nädalal möödub viis aastat pronksöödest. Eesti Päevalehe arvamuskülgedel ilmub sel puhul artiklisari.



ELULOOLIST

Vladimir Lebedev
sündinud 1952. aastal

Vladimir Lebedev oli viie aasta eest liikumise Öine Vahtkond (Notšnoi Dozor) üks liidreid, seistes vastu pronkssõduri teisaldamisele. Pronksiööl tabas kaamerasilm teda, kui ta üritas tagajärjetult takistada vene noorte märatsemist linnas. 2006 tegi politsei talle väärteoprotokolli pronkssõduri juures meeleavalduse segamise eest, kuid ta mõisteti kohtus õigeks. Eesti iseseisvuse taastamise ajal oli Lebedev ülemnõukogu saadik, esindades liidumeelset töökollektiivide ühendnõukogu.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare