•• Täna tuleb Eestisse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee (ENPA) president René van der Linden. Mees, kes on arvustanud Eestit küll väidetava natsismi heroiseerimise, küll vene vähemuse õiguste piiramise pärast. Ta on lubanud need teemad ka Eestis tõstatada. Eesti Päevaleht otsustas avaldada hinnatud analüütiku Vladimir Socori hiljutise artikli, milles ta analüüsis just van der Lindeni Eesti-süüdistuste tagamaid ja tõelevastavust.



Kui ENPA president René van der Linden hiljuti Venemaad külastas, toetas ta oma sõnavõttudes Venemaa viimase aja Eesti-vastast propagandat. Pressikonverentsil ütles ta ajakirjanikele, et on korduvalt kritiseerinud Balti riikide suhtumist vene vähemusse ning lubas septembris neid riike külastades teema üles võtta.

Van der Lindeni seisukohad on vastuolus nii EL-i kui ka OSCE arvamusega, kes mõlemad on ammu kinnitanud, et Balti riigid täidavad nende organisatsioonide rahvusvähemustesse puutuvaid nõudmisi. Erinevalt ENPA presidendist on ka ENPA enda enamus Balti riike toetaval seisukohal. Sest millest muust kõnelevad Venemaa ENPA delegatsiooni juhi Konstantin Kossatšovi ja ta ad hoc liitlaste korduvalt algatatud, kuid alati läbi kukkunud Baltikumi-vastased resolutsioonid?

Van der Linden kritiseeris Eestit ka pronkssõduri Tallinna kesklinnast teisaldamise pärast. Ta kahetses, et Eesti ei austanud surnute mälestust. Ja kui teda otse tsiteerida, siis olevat “Euroopas laialt levinud rahuolematus Eesti valitsuse tegevusega selles kriisis”.

Mõlemad väited on valed. Esiteks, monument viidi täielike austusavaldustega sõjaväesurnuaiale – kohta, kus juba definitsiooni järgi surnud sõdureid austatakse. Teiseks, Euroopa meediakajastus sellele sündmusele ning Venemaa tegutsemisele oli üldiselt vastand sellele, mida van der Lindeni seisukohavõtt mõista annab.

Kui ENPA presidenti häiris lärm Eesti saatkonna ümber Moskvas, siis seda vaid ühel põhjusel: “Noorte käitumine ja (seda sallivad – toim) julgeolekujõud olid suur pettumus, sest need juhtisid tähelepanu kõrvale Tallinnas toimunult. Venemaa jäi selle pärast, mis toimus siin  (Moskvas), ilma rahvusvahelisest toetusest.”

Kuigi vastuolus van der Lindeni eelmise väitega Euroopa meediakajastuse kohta, ütleb tema pettumus, et aktsioonid Moskvas takistasid Venemaad tema tegevuses, mitte et nad olid nii vastu-

olus rahvusvahelise õigusega kui ka ülekohtused Eesti suhtes. Ka ei näita see avaldus kuidagi, et need aktsioonid ei olnud spontaanne “noorte käitumine”, vaid Kremli toetatud noorteliikumise Nasˇi operatsioon.

Van der Linden olevat enda väitel Eesti peaministrilt Ansipilt nõudnud, et enne monumendi teisaldamist “pööraks ta tähelepanu ka suure osa Eesti kodanike tunnetele ega tegutseks ühepoolselt”, ning olevat hiljem avaldanud Ansipile “ilmekalt kahetsust selle üle, et Eesti võimud ei võtnud ta soovi arvesse”.

Tegelikkuses oli see “ühepoolne tegutsemine” suure avalikkuse toetusega, demokraatlikult valitud valitsuse seaduslik õigus viia Nõukogude okupatsiooni sümboliseerinud monument ära tema häirivast kesksest kohast Tallinnas. Ning kuju asukohta muutes sooviti muuta selle tähendust sõjalise okupatsiooni sümbolist leinamonumendiks.

Van der Lindeni sõnavõttude kajastusest Vene meedias jäi veel silma, et ta ei leidnud midagi taunitavat vene keelt kõnelevate noorukite vandalismiaktsioonidest Tallinna kesklinnas, ei pidanud taunitavaks ka Kremli kontrollitava meedia julgustusi neid aktsioone ette võtta ega ka küberrünnakuid Eesti vastu. Vastupidi, van der Linden pöördus veel kord hoopis Eesti vastu, viidates “natslikule minevikule” seoses kahe mälestusüritusega.

Õigustab Nõukogude aega

Üks neist on iga-aastane Eesti kaitseministeeriumi egiidi all korraldatav sõjalis-sportlik võistlus Erna retk, millest võtavad osa võistkonnad nii NATO kui ka alliansist väljapoole jäävatest riikidest. See kurnav võistlus järgib läbi metsade ja soode taganevat Nõukogude armeed “tülitanud” Eesti eriväeosa teekonda 1941. aasta suvel. Muide, Venemaa presidendil Vladimir Putinil on Eesti vastu ka isiklik vimm, sest ta isa võttis sellest taganemisest osa… Teine van der Lindenit häirinud sündmus oli usuline mälestusteenistus Sinimägedes, kus Eesti ja Saksa väed üritasid 1944. aastal punaarmee uut okupatsiooni tagasi hoida. Van der Linden viibutas Eesti suunas näppu, lubades Erna retke kui natsismi heroiseerimise tuua oktoobris ENPA päevakavva ning kasutada poliitilist survet Eestile.

Van der Lindeni seisukohad toetavad kahel moel nii Nõukogude kui ka Nõukodude-järgse Venemaa loogikat. Esimene väide ütleb, nagu oleks vastupanu punaarmeele juba loomult ebalegitiimne ja fasˇismi toetav. Teine aga seda, et Eestit peab kritiseerima oma sõjaohvrite mälestamise pärast, aga Venemaa ohvrite mälestamisse tema poolt kunagi okupeeritud riigis tuleb suhtuda kaastundlikult.

Laiemalt näitavad van der Lindeni sõnavõtud seda, et juhtides küll olulist rahvusvahelist demokraatiat edendavat organisatsiooni, ei saa ta selles ametis hakkama sellega, et aidata Venemaal oma totalitaarset minevikku tunnistada, selle teadmisega toime tulla ja sellest loobuda. Vastupidi, ta hoopis aitab üha kasvatada ametlikku heakskiitu Nõukogude ajale.

Kokkuvõtvalt, ENPA president René van der Linden maalis maailmale sama pildi, mida Moskva propageerib – et Eesti on Euroopa probleemne riik. Kvalitatiivselt on van der Lindeni isiklikud vaatenurgad vaid peenraha võrreldes nende mõjudega Euroopa Nõukogu usaldusväärsusele. Van der Lindeni presidentuur lõpeb järgmise aasta jaanuaris. Tagatoatehingute kaudu tundub saavat ta järglaseks tugevate Kremli sidemetega Mihhail Margelov. ENPA-s ilmselt ees seisev hääletus Margelovi üle on ühtlasi usaldushääletus ENPA enda vastu.