Võimatu missioon: massiline kvaliteet
Aga pärast seda kui „mustanahaline Martin Luther King naelutas 1914. aastal” kõrghariduse odava väljamüügi tulemused nähtavale kohale, on vajadus muudatuste järele enam kui ilmne. Eeltoodud tsitaat on väike viide ühele kummaliselt kulgenud suvisele bakalaureusetöö kaitsmisele.
Senised mõttekäigud ringlevad peamiselt selle ümber, kuidas pigistada kuskilt välja veel mingit raha – kas riigilt või õppuritelt ja lapsevanematelt. Või siis selle ümber, kuidas olemasolevat vähest raha suure seltskonna peale kuidagi teisiti laiali hõõruda. Ehk siis hoopiski, kuidas sama raha ja sama kontingendiga kuskilt ikkagi uut taset välja ponnistada. Kõik üsna lootusetud teed. Ma ei suuda välja mõelda, kuidas see, kui tudeng peab lisaks toidu- ja üürirahale leidma ka õppemaksuraha, teeb tema kooliskäimise tõhusamaks ja hariduse etemaks. Lisaraha eest võib ju palgata mõne nobelisti loengut pidama, aga vaevalt see aitab neid, kes ei erista Iraaki Iraanist ja üht Martin Lutherit teisest.
Kuid võib-olla on meil hoopis üliõpilasi liiga palju ja mõistlikum oleks sama raha vähesema hulga peale jagada? Teha vähesematega paremat asja? Ometi paistab just see võimalus paljudest sõnavõttudest välja. Õppejõudude ja tudengite suhted on pidevalt halvenenud. Karjakprofessor on väsinud, sest üliõpilasi on liiga palju. Saasta ei jõua bakalaureusetöödest välja toimetada, sest kaitstavaid töid on liiga palju. Õppimisele ei saa pühenduda, sest õppetoetused on mõttetult väikesed ja tudengitemassile neist ei piisa. Seminarides istuvad võimekamate ja motiveeritumate kõrval ka sellised, kelle huvi on leige ja võimed kesised. Ja lõpuks saavad nemadki diplomi.
Tuleb maksta stipendiumi
Rohkemate tudengitega paremat asja teha oleme me juba proovinud. 1990. aastate algul ja keskpaigas kõikus aastane vastuvõtt 6000–7000 vahel, nüüd on see EHIS-e andmeil kasvanud 19 000-ni. Kõrgharidusstrateegia lubab ligipääsu kõigile võimekatele. Aga kas kõik need inimesed on võimekad? Kõrgharidusmulli on toitnud ka riigitellimus. Aastased vastuvõtud esimesele astmele on selle ajaga paisunud 6000 kandist üle 9000.
Kõrgharidusstrateegia, mis koostati eeskätt kõrgkoolidele vastu tulles, erilise vastasseisuta, üritab istuda kahel toolil. Ühelt poolt muuta kõrgharidust massiliseks, sest see olevat ühiskonna innovaatilisuse eeldus, ja teisalt tõsta kõrghariduse kvaliteeti, muutmaks teda rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Eesmärk on seega massiline kõrge kvaliteet. Kuid tundub ülimalt kahtlane, kas see on saavutatav.
Tulemus on pigem see, et Eesti ülikoolid ei suuda maksta õppetoetusi ja stipendiume neile, kes seda tõesti võimete poolest vääriksid ja võiksid siis täielikult õppimisele pühenduda. Samal ajal tapetakse õppetöö taset nendega, kes küll maksavad, aga riigieksamite poolest poleks tasuta kohale sisse saanud.
Viljatu oleks süüdistada üliõpilasi, et nad on lollid ja laisad. See ei ole rumala süü, et ta ülikooli satub. Kust peab rumal teadma, et ta sinna ei kuulu? Pole ka üksnes ahne ülikooli süü, et ta lolli sisse laseb. Kui tema ei lase, laseb mõni teine ülikool ning korjab raha ja turuosa endale. Ainus, kes saab seda olukorda muuta, on haridus- ja teadusministeerium. Ja tema asi on kehtestada Eesti kõrgkoolidele riigieksamitulemuste lävend, alla mille pole kellelgi kõrgkooli asja, maksku ta palju maksab. Selge on ju see, et kõrgkoolid ise end lävendiga eriti kiusama ei hakka – see tehakse mugavalt madal, et tuleks ikka rohkem noori.
Nõudlik õppetöö
Ja need, kes ületavad miinimumnormi ja saavad parimaks ka konkursitabelis, peavad saama koha, kus neil on võimalik pühenduda võimalikult palju õppimisele.
Sellisele õppimisele, kus nädalas kirjutatakse kümneid lehekülgi uurimistöid ja loetakse sadu lehekülgi teksti. See tähendab tasuta kohti ja mitmetuhandekrooniseid stipendiume vähemasti võtmetähtsusega aladel. Tasuta kohtadest iseenesest ei paista piisavat.
Suur kogus kehva kõrgharidusega inimesi, kelle diplomid tõendavad õppemaksu tasumist ja värviprinterite olemasolu, pole kindlasti ühiskondliku innovatsiooni alustala. Pigem võib uskuda innovatsiooni väiksemast pundist, kes saab end paremini ette valmistada. Mida teha ülejäävate inimestega, on juba ühe teise artikli teema.
