VOLDEMAR KOLGA: Konformism ja isemõtlemine
Lähtun teooriast, et ebamäärases olukorras tuleb teisi, isegi võõraid usaldada, mitte otsida ise parimat varianti. Inimtühjas restoranis oleks väga rumal omal käel õnne proovida.
Sellist käitumist nimetatakse konformseks. Inimene loobub iseotsustamisest, kuuletub enamusele ja lähtub teiste arvamustest. Konformist olla on mugav. Konformism on olnud üks peamisi sotsiaalse toimetuleku instrumente iidsest ajast peale. Kui teatud kivikirve tüüp oli efektiivne, siis oli õige hakata seda kasutama; kui paljud sõidavad teatud automargiga, siis minagi pean selle ostma jne. Suuremale jaole ei sobi oma tee otsingud ja barrikaadile viskumine. Konformism aitas ellu jääda vaenulikus keskkonnas, on edasiviiv jõud: ela nii, nagu teised elavad, ja oledki õnnelik.
Heidaksime konformismi perspektiivist pilgu lähiajaloole. President Lennart Meri ütles, et oleme eurooplased ja peame vastavalt sellele käituma. Välisvaatluse põhjal võis öelda, et eurooplane elas hästi rikkalt ja oli sõnakuulelik inimene. See pealispindne fassaad hakkas suuremat jagu inimesi kujundama.
Hakkasime kiiresti üle võtma kõikvõimalikke efektiivseid instrumente kõigis sfäärides, alates pangandusest ja lõpetades kultuuri ja haridusega, et saada eurooplaseks. Teadlased hakkasid kirjutama ja lauljad laulma inglise keeles, et kuuluda suuremasse kooslusse. Psühholoogid olid uhked, et neil pole mingit eripära, et nad on sarnased Ameerika psühholoogidega. Välismaise teisega ja teistega samastumine sai meie lipukirjaks.
Laenudel põhinev eluviis
Meist said imekiiresti lääne inimesed, seda küll osaliselt, sest üle võeti ainult üks kindel osa – tarbimiskultuur. Näiteks lääneliku sallivuse omaksvõtmisega on raskusi. Tarbimine põhineb laenamisel. Meie pangad ja avalik arvamus soodustasid igati laenudele tuginevat eluviisi, sest see oli osa läänest. Põldudele hakkasid kerkima majad ja metsade vahele ilmusid maasturid, hakkasime „valge inimese kombel” puhkama soojal maal. Läänelik eluviis eeldas raha laenamist ja pangad tegid seda heameelega. Laenude võtmises ei saa süüdistada ainult laenajaid, vaid ka laenuandjatest pankurid peaksid vähemalt endale tuhka pähe raputama. Uue elu sümboliteks said kaubanduskeskused. Kaubanduskeskuse mõte seisneb ostmisiha tekitamises, tehakse kõik, et inimene ei lahkuks ostuta. Tallinn muutus läänelikuks, kilukarbisiluett kadus, võttis ameerikaliku ilme. Teisedki linnad hakkasid mõnes osas meenutama lääne linnu.
Suur samm konformismi teel oli Euroopa Liitu pääsemine, millega anti ära teatud osa iseotsustamisest. Kardan, et ka NATO vähendas iseotsustamisvajadust. Väga efektiivne, aga samas konformne oli valuutakomitee loomine, mis ühendas Eesti krooni jäigalt Saksa margaga ja hiljem euroga. Tänu sellele ei pea Eesti Pank iga hetk mõtlema, kaalutlema, otsustama, mida oleks pidanud tegema, kui valuutal oleks lastud turuhoovustes vabalt liikuda. Ei saa mõelda, kas krooni devalveerida või mitte.
Konformistlik käitumine – tee nagu teised ja ära mõtle oma peaga – oli olnud väga edukas. Paraku sai konformismipidu otsa ja kriisi ajal tuli hakata jälle ise mõtlema. Isemõtlemine ja üldse iseolemine on väga raske.
See tuli eriti hästi ilmsiks, kui valitsus pidi kärpeid tegema. Valitsust ja kogu ühiskonda haaras paanika, keegi ei rääkinud millestki muust kui eelarvest. Tuli hakata mõtlema! Otsustamine on valitsuse ära piinanud, mõned valitsusliikmed on omadega läbi. Võiks mõelda, kas selline enesepiinamine tasub ikka ära. Mille nimel?!
Erinevad kannatused
Kärbete tegemine näitas, kui raske on oma peaga mõelda. Mille muuga seletada lihtsa põhiidee tekkimist – et kõik peavad majanduskriisi käes ühtmoodi kannatama –, soovimata inimesi diferentseerida. Samast mõistekategooriast on ilmselt pärit ka üheülbaline tulumaks, et ärme diferentseerime. Kas ei meenuta see üht meile tuntud ühiskonda? Kas ei oleks olnud õigem välja pakkuda mitu erinevat kärpepaketti, eelarvestrateegiat, kas või kolm tükki, et saaksime nende vahel valida, see tähendab rakendada ajupotentsiaali?
Praegune kärpepakett mõjutab kõige rohkem väikese sissetulekuga inimesi ja perekondi ehk ei mõju ühtlaselt, nagu väidetakse. On ilmselge, et noortel peredel on ühed probleemid, tööandjatel ja töötutel teised, pensionäridel kolmandad. Ehk kannatused on väga erinevad. Lihtsusprintsiibi hea näide on, kui ühes ettevõttes koondatakse kõik inimesed, kes on töötanud alla viie aasta. See oleks võib-olla õigustatud suurettevõttes, aga mitte tillukestes organisatsioonides, kus teatakse igaüht. Silmakirjalikult väidetakse, et lihtsuses – palgad 10% alla ja kõik noored koondada – avalduvat võrdse kohtlemise printsiip. Mõnus lisaväärtus on see, et ei pea vaevama pead individuaalsete erinevuste arvestamisega.
Valitsusele võib muidugi kaasa tunda, aga oma peaga peavad hakkama mõtlema kõik inimesed. Oli suur nöök, et just pensionärid paisati nagu Matrossovid iseseisva otsustamise ambrasuurile: kuidas saada segases olukorras pension kätte? Pidid otsustama kohe mitme variandi vahel. Minu meelest said pensionärid ülesandega hakkama.
Suure ja tähtsa isemõtlejate kategooria moodustavad ette-võtjad, kes on sattunud ebamäärasesse olukorda. Suurele ähmasusele viitab Indrek Neivelt, kelle järgi on ekspertide ja astroloogide prognoosidel ühesugune väärtus.
Olukorra teeb raskemaks asjaolu, et ettevõtjad ootavad praegu suuremat abi kui pakutakse. Abipaketi mõiste kasutuselevõtt oleks märk hoolivusest. Nii tekiks väikeettevõtjal tunne, et teda pole üksi jäetud, et riik hoolib temast. Positiivsus kanduks kogu ühiskonnale. Siin peaks meie valitsus tegema nii nagu teised valitsused, kes panevad oma tugeva õla alla eri inimgruppidele… Ehk ühendama konformse käitumise võimega mõelda ise, leida Eestile kriisiga hakkama saamiseks sobivaid ainulaadseid lahendusi.