Link kopeeritud!

VOLDEMAR KOLGA: Usalduse loits

 (11)
VOLDEMAR KOLGA: Usalduse loits
----

Olen püüdnud inimestesse süstida optimismi. Lähtusin seejuures ideest, et kriis pakub uusi võimalusi ehk kriisis on midagi „kasulikku” halva kõrval.

Kriisi ajal võib alustada uut ja paremat elu. Kriis tugevdab väidetavalt usku ja sunnib alustama uut äri. Kannatused teevad tugevamaks igas mõttes. Kes kannatab, see kaua elab, ütleb vanasõna.

Selle arusaama järgi peaks kriis soosima inimeses positiivsete omaduste teket. Ühises hädas peaks arenema abivalmidus, empaatiavõime, üldse paranema inimsuhted. Selles soustis  jõuavadki ajakirjandusse teated inimese parema poole kohta, näiteks kuidas võhivõõrad inimesed aitasid välja lükata lumme jäänud autot, kuidas tehakse annetusi, nähakse sündide kasvu märke. Ja nii edasi. Seetõttu ollakse varmad tegema suuri üldistusi, et kriis teeb inimese paremaks, ehk otsima kriisist positiivset. Sellele teooriale võib kinnitust otsida isegi N. Liidu ajast, kus kannatused oleksid nagu suurendanud ühtekuuluvus- ja rahvustunnet. Loodetakse, et  see kõik ilus võib tärgata ka praegu, raskel ajal.

Nii see on, aga käesolevas loos hakkan revideerima antud seisukohta. Väidan, et kriis ei tee inimesi vooruslikumaks. Nimelt ei usu ma kriisikannatuste ravivasse toimesse, kuna tegelikult tahame olla kannatustest vabad ja võtta elu mõnuga.

Oma ja „võõras” maasikas

Samal teemal:

Ütlen, et printsiip „kui kriis ei tapa, siis teeb ta tugevamaks, kriisist tuleme tugevamatena välja, nagu armastavad poliitikud väita” ei ole universaalne ega toimi alati. Alljärgnevalt püüan näidata, et kriis ja sellega seostuvad kannatused mõjutavad inimsuhteid pigem negatiivselt kui positiivselt.

Alustan analüüsi fundamentaalsest väitest, et praegu on tegemist finants- ja majanduskriisiga, mille tagajärjel vabaturg ei toimi enam. Miks on kadunud vabaturg? Asi on selles, et vabaturu toimimise eeldus ei ole mitte tootmine või raha, vaid usaldus. Kui ei ole usaldust, siis ei ole turgu. Probleemiks ei ole raha puudumine, nagu armastatakse väita, vaid usaldamatus, mis valitseb eri inimeste, asutuste, institutsioonide ja riikide vahel. Näiteks Taiwan ei soovita oma kodanikel reisida Eestisse, sest siin levivat seagripp. Maailm püsib praegu usaldamatuse kilpkonnal.

Illustreerimiseks toon kaks usaldamatuse näidet – esimese finantsvaldkonnast, teise, positiivse aga maasikaturult. Pangad ei laena enam nii palju kui enne, sest ei usalda inimest. Eesti riigi reiting langeb just usalduse vähenemise tagajärjel. Investeeringuid ei tule, kuna me ei ole usaldusväärsed partnerid. Maailmas ei ole otsa saanud raha, vaid usaldus.

Teiseks on maasikanäide, sest algas maasikahooaeg. Kui maasika juurde pannakse silt, et see on Türgi või Hispaania maasikas, siis „öeldakse” vaikselt, et osta ikka oma, Peipsi-äärset või Petseri maasikat. Nõnda tekitatakse usaldamatust „võõra” maasika vastu.

Ungaris käivad asjad tsipa teisiti. Budapesti keskturul nägin silte „Magyar eper” (Ungari maasikas), aga puudusid sildid viitega Türgile või Hispaaniale. Need maasikad olid müügil lihtsalt sildi „eper” all ja muidugi odavamad kui Ungari omad.

Kas ei tasuks ka meil loobuda Poola sibulale viitamisest, sest hind ise ütleb, et see pole Peipsi äärest pärit? Niimoodi lisame usaldust Poola vastu ehk saame hakkama ilma vastandusteta, esialgu kas või turul. Siin oleks kohane tuua Euroopa Komisjoni presidendi Barroso sõnad: kriisi ajal ei ole majanduslik natsionalism ja protektsionism parim lahendus.

Usaldamatus ei puuduta muidugi mitte ainult ärimehi ja poliitikuid, vaid kandub otse loomulikult üle pere valdkonda. Kui peres hakkab raha otsa saama, siis peresuhted ei lähe paremaks, perekond ei liitu üheks rusikaks, nagu oleks tore loota, vaid pigem on oodata suhete halvenemist. Kriisis toimub fragmenteerumine, mitte integratsioon. Hakatakse üksteist süüdistama, kahtlustama. Pere käitumine ei erine riigimeeste käitumisest kärpimiste ajal, kui raha napib. Suures rahahädas, kui midagi muud ei jää üle, hakkab naine mehele ette heitma, et tal on juuksed pesemata.

Loe veel

Olukorda raskendab asjaolu, et Eesti perekond on siiamaani mehekeskne. Võrdõiguslikkuse puudumine maksab nüüd rängalt kätte. Mees on ikka veel traditsiooniline leivatooja, pere materiaalne kindlustaja. Ja kui perekonnapea kaotab töö – see on juhtunud kümnete tuhandetega –, siis perekonnas valitsevad suhted on segi löödud. Naine ei tea, mida arvata uuest olukorrast, kus mehe enesehinnang on tugevasti lüüa saanud, mees on muutunud vaguraks voonakeseks. Alfamees oma lennukusega on kadunud.

Veelgi katastroofilisemalt mõjutab isa uus positsioon suhteid lastega. Lapsed ei saa töötust isast eeskuju võtta, kuna isafiguur on koost lagunenud. Mis eeskuju saab lastele anda üks töötu? Millise pildi joonistab poeg isast? Enne ehitas isa maju, nüüd istub vaikselt kodus.

Mida saaks perekond selles olukorras ette võtta? Üks võimalus oleks ümber hinnata peresisesed suhted, muuta otsustamine kollegiaalsemaks. Lihtsamalt öeldes hakata kasutama naise pead, mitte ainult käsi. Paraku ei ole selle soovituse elluviimine lihtne, kui peres on otsustaja olnud kogu aeg mees ja naisel pole olnud vajadust planeerida pere eelarvet.

Vanaema: väga tähtis

Üks huvitav teade on tulnud USA-st. Seal on hättasattunud perekonnad hakanud vaatama afroameerikaliku peremudeli poole, kus vanaemadel on pereelu korraldamises suur roll. Midagi sellist toimub tasahilju ka meil. Nukleaarne perekond hakkab kriisi ajal laienema, kaasates vanavanemaid ja teisi sugulasi perekonda. Vanaemadest saavad jälle tähtsad tegelased, kes ei koo ainult sokke, nagu ekslikult arvatakse, vaid annavad lastelastele finantsabi, ostavad riideid, võtavad kaasa reisidele. Vanaema ju usub peresse: koos tuleme ikka toime.

Kui olla nõus väitega, et kriisi põhjuseks pole mitte rahapuudus, vaid usalduse kadumine, siis tuleks hakata vaatama, kuivõrd usaldavad teineteist eri partnerid. Alustada tuleks muidugi lähedalt, oma perest, mitte poliitikutest, keda ei peagi kohustuslikult  usaldama.

Võiks ju hinnata, milline on usaldus minu ja pereliikmete vahel, minu ja sõprade vahel, minu ja tööandja vahel, minu ja riigi vahel. Muidugi tuleb küsida, kuivõrd ma usaldan iseennast kriisi olukorras, ja siis hakata otsima vahendeid, kuidas luua usalduslikumaid suhteid eri poolte vahel. Praegu vajame usaldust nagu õhku. Umbusaldamine tõmbab põhja, kus ei ole hapnikku hingamiseks. 

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare