Võrdsed, võrdsemad ja võrdsusetud
Jutt käis sellest, et kahjustatud ajuga inimeste hambaid ei saa tohterdada tavalise hambaarsti juures (nad ei suudaks seal paigal istuda), vaid patsient peab olema kogu raviseansi vältel aparaatidega kontrollitud üldnarkoosis, mida saab teha näiteks haigla operatsioonitoas.
„Mis me siin räägime puuetega inimeste erivajadustest hambaravi saamisel, kui ka puueteta inimestel võib hambaravi ikka äärmiselt kulukaks minna,” teatas teine kommentaator.
Jah, tänapäeva Eestis on tõesti inimesi, kes rahapuudusel hambaarsti juurde ei jõua või peavad hammaste parandamise nimel loobuma millestki muust. Kuid vaimupuude ja psühhiaatriliste haigustega inimestel võib rahakott kas või puuga seljas olla, ravi nad ikkagi ei saa, sest Eestis sellist hambaravi lihtsalt ei tehta. Niisuguseid inimesi on Eestis kümme kuni kaksküm-mend tuhat.
„Igale vähemusele ei saa teha eraldi instituuti. Eesti pole mingi superrikas riik, et saab kõike lubada kõigile, tuleb tegutseda üldsuse huvides,” pakkus veel üks arvaja. Eesti inimene ei pilguta silmagi, kui langetab otsuse, et „nemad seal” võib jätta võimaluseta. Selles nähakse isegi ühiskonna ressursside otstarbekat kasutamist.
Kuulsin laupäeval raadiosaadet, kus räägiti, et päästjad raiskavad mõttetult ressurssi, käies näuguvaid kasse või murdunud tiivaga linde puu otsast alla toomas. Kuigi kellelgi teisel ehk nõnda kõrgele ulatuvat tõstukit polegi, peaksid päästeautod seisma garaažis ja mehedki tuleks välja kutsuda alles siis, kui toimub järjekordne Padaorg, mida juhtub ju õnneks harva, arutlesid arvamusliidrid. Keegi pole veel ilmaski näinud puu otsas kassi luukeret, põhjendasid nad.
Kes väärib päästeautot?
Kui aga puu otsas oleks Rein Kilk ise? Kas see ületaks üldsuse huvi? Aga Ansip või Savisaar? Kas tavaline ametnik vääriks päästeautot? Aga puudega inimene?
Samal ajal ei pidanud raadiosaade raiskamiseks seda, et päästekopter lennutas lumeoru kohale siseminister Pomerantsi, kes siis ülalt targa näoga sündmusi vaatas. Enam ei saanud ta ometi parata, et hoiatused Padaorus tekkinud liiklustõkkest jõudsid inimesteni alles kolm tundi pärast ummiku tekkimist, mistõttu lumevangi lisandus üha uusi autosid. Või et Lääne-Virumaa piirkonna lumesahad lõpetasid lumelükkamise täpselt maakonna piiril. Või et operatiivautod tulid siiski arusaamatult hilja, kuigi ükski neist ei käinud kassi päästmas.
Meenub episood 1990-ndatel nähtud dokfilmist. Ühes USA linnakeses toimub natside kõnekoosolek. Paari tavalise ameeriklase kõrval seisab väljaku ääres ka üks neegriemand. Reporter uurib, mis huvi on temal seal olla ja kas ei peaks selliseid üritusi keelustama. Naine vangutab pead ja vastab: „Kui täna keelame ära nemad, siis homme keelatakse võib-olla neegrid. Ja ülehomme juba ka teid.”
Eestlastel aga sellist elutarkust pole. Kuid just siinsamas on vastus küsimusele, kuidas sai juhtuda, et mitte keegi siin riigis ei astunud aastakümneid ühtki sammu, et vaimupuudega inimesed hambaarstile saaksid. Kui laiem avalikkus kuulis ehk probleemist tõesti alles saatest „Puutepunkt” või Postimehes ilmunud artiklist, siis perearstid, hambatohtrid, sotsiaaltöötajad, tervishoiujuhid ja teised pidid ju olukorrast teadma! Järelikult mõtlesid ka nemad nii, nagu veebis arvamuse avaldajad: puudega inimesed pole olulised.
Hea peegelduse maarjamaisest mõtteviisist andis patsientide esindusühingu juhataja: „Iga mõistusega inimene saab aru, et praeguses majandusolukorras minna haigekassasse ja hakata millegi uue jaoks raha küsima pole lihtsalt reaalne. Seda raha ei ole kusagilt võtta.”
Möödunud neljapäeval kutsus riigikogu sotsiaalkomisjon kokku vajalikud osapooled, et leida häbiväärsele probleemile lahendus veel enne valimisi. Minutitega sai selgeks, et Tartu ülikooli kliinikum suudab vajaliku sisustusega kabineti tööle panna uue aasta algul. See on kauaoodatud rõõmusõnum peredele, kelle majanduslik järg lubab oma puudega sugulase hammaste eest ise maksta. Lõpuks ometi tekib neile koht, kuhu minna!
Arvutused näitavad, et ühe jälgitud tuimastusega tehtud hambaraviseansi maksumus jääb 5000–6000 krooni kanti. Miinimumpensionist elav isik seda maksta ei suudaks. Hooldekodus jääb puudega inimesel kätte paarsada krooni kuus.
Aidata nõrgemaid
Kui komisjon asus arutama, kust riik vajaliku raviraha võtab, elavnes paar komisjoniliiget: „Peame hoolega kaaluma, et puudega inimeste ravi rahastamine ei tooks kaasa diskrimineerimist teistele,” muretsesid nad. „Mis tahes eelarverealt me selle raha võtame, ma rõhutan, et see tuleb igal juhul teiste raviteenuste arvelt,” hoiatas kohal olnud haigekassa esindaja.
Eesti on kummaline maa. Siin pole kuuldudki positiivse diskrimineerimise mõistest, mille sisu on, et riigid või kogukonnad teevad laialdasema ühiskondliku võrdsuse loomiseks erandeid teatud gruppidele, kes muidu satuksid ebavõrdsusse. Näiteks sakslaste tööturunõue, et võrdse kvalifikatsiooni puhul tuleb töölevõtmisel eelistada naisi meestele, puudega inimesi tervetele ja nii edasi.
Meie suuremad parteid defineerivad end küll liberaalsete jõududena, kuid nende liberalism algab ja lõpeb millegipärast vaid majanduse või võrdseid võimalusi parodeeriva populismiga.
Eesti liberaalid on küll hoolega lugenud Milton Friedmani, kuid näib, et täiesti üle hüpanud John Rawlsist. Üks 20. sajandi kuulsamaid, armastatud ja vihatud filosoofe, kelle sulest pärineb poliitilise filosoofia ja eetika vaieldamatu tippteos „Õigluse teooria” („The Theory of Justice”, 1971), tänapäeva liberaalse maailmavaate kukeaabits, sõnastab lihtsad ja selged õigluse printsiibid, mis võiksid olla meilegi abiks. Näiteks et võrdsete võimaluste jaoks tuleb vahel luua eelis-olukordi just ühiskonna ebaeelistatuile, vähem kõnekaile või kõnetuile gruppidele, isegi kui see nihutab võrdsuse taset ka ülejäänute jaoks.
Meie praegused suurparteid kalduvad aga otsapidi ühe teise, 20. sajandi lõpul maad võtma hakanud ilmavaate poole, mida maailmas nimetatakse neokonservatismiks. See on elitaarne poliitika, juhitav rahvas ja juhtiv võim.
Ka nii saab, kuid inimeste jaoks oluliste probleemide lahendamine jääb siis sõltuma üksikute isikute hingesuurusest – olgu need siis lihtpoliitikud, fraktsioonijuhid või lihtsalt empaatiavõimega ametnikud. Praegu tundub, et lagunenud hammastega ja vaimupuudega inimesed on siiski vajalikud südamed lahti muukinud.
