Vorstitaadi kangelastegu
Tervisi põrgust!
Ettevalmistused jaanipäevaks käivad meilgi suure hooga ja vorstitsehhid huugavad. Vana põrgu kombe kohaselt tarvitatakse siin toiduks ikka põhiliselt mutivorsti, mis on väga maitsev, kuid ei kannata loomulikult välja mingit võrdlust nende vorstidega, mis sai söödud Pätsi ajal.
Oi, olid siis alles vorstid! Neid võis sööma jäädagi. Kui praegu muretsevad emad-isad selle pärast, et nende võsukesed liiga kaua arvuti taga istuvad, siis minu lapsepõlves oli sama lugu vorstisöömisega. Igal vabal hetkel lipsasin ma sahvrisse ja lasin vorstikestel hea maitsta. Ema ja isa muidugi pragasid: poiss, kolm tundi oled juba istunud vorstide taga ja neid näost sisse ajanud, aitab küll! Mine ometi õue mängima!
Vahel sai isegi öösel teki all küünlavalgel vorsti söödud ja piinlikkustundega mäletan ma, kuidas koolmeister meie klassi ükskord Estonia teatrisse näitemängu vaatama viis, aga selle asemel, et Pinna ja Lauteri mängu nautida, sõime meie, poisid, salamahti kogu etenduse aja vorsti. See oli muidugi väga ebaviisakas, aga mis sa teed, oli kohe selline vorstisõltuvus meie põlvkonnal.
Nõukogude võimu ajal muidugi maitsvad vorstid kadusid. Venemaalt toodi Eestisse imelikke hallikasroosasid, kaameli väljaheitega sarnanevaid lihatooteid, mis ahjus tulipunaseks värvusid ja peale selle veel võikalt krimpsu tõmbusid, meenutades nüüd oma välimuselt surnud Leninit. Kusjuures ilma ülikonnata. Kole ja ropp oli niisugust asja vaadata. Loomulikult ei võtnud ükski normaalne eestlane säärast jõledust suu sissegi.
Ülima imetluse pälvis aga üks Hillar Pilliroo nimeline patrioot, keda hakati aastate kuludes sügava austuse märgina vorstitaadiks nimetama. Härra Pilliroo kangelastegu seisnes selles, et 1941. aasta jaanipäeval sõi ta oma kõhu maitsvaid vorste täis ega lubanud sellel imelisel kõhutäiel enda seest väljuda okupatsiooni lõpuni. Ta ei söönud ka enam midagi juurde, sest nagu härra Pilliroog ütles – vaba Eesti vorstid annavad talle piisavalt jõudu.
Tiblad ei sallinud Pilliroogu, sest eks olnud see nendele selge solvang, et okupeeritud riigis liikus ringi mees, kelle seedekulglas leidus endiselt vabariigiaegseid vorste. Mitu korda varitseti härra Pilliroogu pimedal ajal ja üritati tal kõhtu kääridega lõhki lõigata, et Pätsi-aegseid vorste kätte saada, eestlaste reliikviat hävitada, aga härra Pilliroog pääses alati põgenema ja kandis oma püha koormat edasi. Usaldusväärsete inimeste seltskonnas lubas ta vahel ka oma kõhtu vaadata – härra Pilliroog oli luukõhn mees ja selgroo juures oli selgesti näha väike mügarik – need olid 1941. aastal söödud vorstid.
Mäletan imehästi ühte järjekordset jaanipäeva. Istusime Tuglase aias lõkke juures: Tuglas ise, laulutaat Ernesaks, vorstitaat Pilliroog ja mina. Laulsime vanu laule, Tuglas rääkis Juhan Liivist, vorstitaat näitas oma kõhtu ja ma mõtlesin uhkustundega, et selliseid mehi tiblad juba ei murra.
Ja nii oligi. Vorstitaat ehk onu Vorst, nagu väiksemad lapsed teda hüüdsid, ei andnud alla, kandis vankumatult järjepidevust ja ootas ära Eesti Vabariigi taassünni. Alles siis laskis ta 50 aastat tagasi söödud vorstidel rahus puhkama minna ja sõi üle pika aja vabast Eesti merest püütud heeringat koos vabas Eesti mullas kasvanud kartuliga.
Kaunist jaanipäeva! Vorstirohket võidupüha!
