Võtkem peale looduse kaitse alla ka looduskaitsealuste maade omanikud

Kuidas teile meeldiks, kui te ühel kaunil päeva koju saabudes avastaksite, et riik on teie koduukse sinimustvalge tabaga lukustanud ja teatab lakooniliselt: lahkuge, varsti saate oma eluaseme eest raha, aga ei tea täpselt, kunas.

Lähete internetiavarustest piiluma ja näete tõde. Mõned saatusekaaslased on napilt alla kümne aastaga asja korda saanud. Lubatakse koguni, et võib-olla klaarib riik selle ka viie või hea õnne korral vähemagi aastaga. Vanemad ja kommunistliku repressiivriigi kannatustega harjunud inimesed suruvad pöidlad pihku ja loodavad, et ehk on tänapäeva meditsiin sedavõrd kobe, et nad näevad veel oma eluajal, kuidas riik vastusoorituseks kukrut kergendab.

Eesti kontekstis mõjub see kui ulmefilm. Aga ei, selline reaalsus eksisteerib tänapäevas. Kui teie kinnistult avastatakse kaitstav loodusobjekt, siis on tavaline, et edaspidi pole teil võimalik kinnistut kasutada. Tulemuseks on näiteks ühe minu töölaual oleva juhtumi puhul 2,2 miljoni eurose kinnisasja väärtuse langus null eurole. Eestis on praeguseks 150 kinnistut, millele on kaitstava loodusobjekti tõttu kehtestatud piirangud. Neist paljude piirangud on nii intensiivsed, et kinnistud on väärtusetud.

Tegelik sundvõõrandamine

Ma ei kahtle selles, et looduskaitsepiiranguid on vaja. Aga see, kuidas Eestis neid rakendatakse, on piinlik. Ükski vajalik meede ei tohi põhiseadusest teerulliga üle sõita. Põhiseaduse (PS) § 32 sisaldab pügalat, mis lubab omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Juuramaailmas nimetatakse intensiivselt kasutusväärtust nullivat piirangut ladina keele kaudu de facto sundvõõrandamiseks.