Vreni Veskimägi: Tudeng väärib rohkem tagasisidet
Don’t be a stranger – ära jää võõraks, jäi mulle tudengina USAs õppides meelde sealsete õppejõudude ütlus, mille mõte oli selles, et astu ikka vahel läbi.
Tuhanded Eesti noored pürgivad praegu kõrgkoolidesse, ent kuidas garanteerida, et omandatav kõrgharidus oleks tõesti väärtuslik ja maailmatasemega võrreldav? USA ülikoolid on maailma tipus ning üks aspekt, mida Eesti ülikoolidel on põhjust tähele panna, on see, kuidas annavad õppejõud tudengitele tagasisidet ning kommenteerivad nende teste ja uurimistöid.
USA ülikoolides antakse üliõpilasele tagasi töö kommentaaridega, mis on vahel lehekülgede pikkused. Isegi kui kirjatööl ilutseb hinne A, on õppejõul alati midagi lisada. Õppejõud kirjutab üliõpilase tugevatest ja nõrkadest külgedest ning suunab, kuhu peaks rohkem rõhku panema ja kuidas järgmine kord paremini teha.
Suur osa Eesti üliõpilastest seevastu saavad kätte eksamitöö, millelt vaatab vastu üks õnnetu täht ning heal juhul mõni kommentaar. Mismoodi peaks tudeng oma vigadest õppima, et järgmine kord paremini teha, kui teda ootab vaid tagasihoidlik kommentaar ja hindeks pandud täht? Selline meetod ei aita õpilase arengule kuigivõrd kaasa.
Olgu töö tehtud hästi või halvasti, õppejõul peaks olema alati õpetussõnu, mida jagada ning üliõpilasel alati ruumi areneda. Tagasisidet õppejõult ei peaks ükski tudeng nuruma, vaid see on õppejõu kohustus.
On õppejõude, kes ütlevad, et kui palk oleks suurem, siis ma pingutaks, annaks tagasisidet ja leiaks ka rohkem aega üliõpilastele. Selline vabandus õppejõu poolt on intellektuaalselt vääritu. Õige oleks, et inimene õpib õpetajaks, sest ta armastab õpetada.
Uks on lahti
USAs on professoritel üliõpilaste jaoks mõeldud kellaajad, mille käigus arutatakse uurimistöö teemasid. Kui õpilane ei saa neil aegadel mingil põhjusel tulla, lepitakse kokku teine aeg, olgu see või õppejõu enda vabast ajast.
Mõnel kursusel on vestlus ka kohustuslik, et iga õpilane saaks õppejõuga vähemalt 10-15 minutit kursuse jooksul personaalselt vestelda. See on äärmiselt oluline, sest eestlased, tagasihoidlikud nagu me oleme, ei lähe niisama julgelt professori kabineti ukse taha. Tean omast kogemusest, kui edasiviivad sellised vestlused õppejõuga on.
Eestis jääb nõrgaks ka professorite ja üliõpilaste vaheline kontakt loenguruumis. San Diego ülikoolis algas tund tihti sellega, et õppejõud küsitles pisteliselt paari õpilast kodutööd puudutaval teemal. Selline meetod pani tudengil igaks päevaks ette valmistama.
Olen paljudelt eesti üliõpilastelt kuulnud, et meie kõrgkoolides pole professoril kombeks küsida õpilaste arvamust. Mäletan ise üht USA õppejõudu, kes iga tunni lõpus jättis aega küsimustele ja kommentaaridele. Enamasti oli tudengitel ikka midagi öelda. „Iga üliõpilase arvamus on mulle oluline, sest ka minul on teilt kõigilt midagi õppida,” põhjendas professor.
Kontakti puudumine loenguruumis õppejõu ja tudengite vahel viibki Eestis selleni, et professor annab klassi ees loengut ning suur osa üliõpilastest istub Facebookis või mängib arvutimänge, ja nii kuni semestri lõpuni. Selline õpetamisviis jätab õppejõu ja tudengi võõraks ning isegi kui on vaja abi kodutöö tegemisel, siis kas jääb see tegemata või küsitakse nõu mujalt, sest õppejõu juurde ei soovita või ei juleta minna.
Selles ülikoolis, kus mina õpin, on mõned õppejõud keelanud sülearvutite kasutamise loengute ja seminaride ajal, et õpilase tähelepanu ei hajuks, seega jääb märkmete tegemiseks vaid paber ja pliiats. Õppejõudude ja tudengite omavahelised vestlused ja tagasiside on tähtis samm paremal tasemel Eesti kõrghariduse suunas.
Vreni Veskimägi, rahvusvaheliste suhete bakalaureus (San Diego ülikool, USA)
