Meile selgitatakse, et trammi viimine nn kuldse ringi valdadesse on lausa eluküsimus, mis tuleb lähemal ajal teostada. Võib ju küsida, et mis siis taolistes unistustes halba on? Ega polekski, kui uue trammivaimustusega ei kaasneks üle jõu käiv koormus omavalitsuste ja riigi eelarvele ning kui idee algatajad oleksid valmis projektiga seonduvad uuringud omast taskust kinni maksma. Aga võta näpust! 

Kulud uuringuks trammiliikluse võimalikkusest ja tasuvusest, tuleb kanda maksumaksjatel, need samad hiilgava ideega väljatulijad on aga endale juba aastateks broneerinud mõnusat äraolemist kindlustavad hea palgaga töökohad menetlejate, koordinaatorite ja muude hädatarvilike spetsialistidena. Kui aga peale hoolsat puurimist-uurimist selgub, et pöörane hind ja vähene kasutus muudab trammiliinide ehituse mõttetuks, ei küsi neilt keegi kulutatud raha tagasi. Siin peitubki innovatsiooni ahvatlus avalikus halduses – ka kõige jaburamale ideele kulutatud avalikku raha ei nõuta laristajatelt välja.