Link kopeeritud!

WIMBERG: Raamatud, kirjanikud, lugejad

 (21)

1. Raamatud

Lähevad mööda aastad, aastakümned ja sajandid, aga mis ei paista raugemise märke näitavat, on inimeste huvi raamatute vastu. Võrreldes näiteks muusikakandjate arenguga võib näha, kui püsiv vorm on olnud raamat kui tekstikandja. Kuni eelmise sajandi kaheksakümnendateni püsis võimul vinüülplaat, et siis asenduda helikasseti ja videokassetiga. Milline tehnika viimane sõna oli videomakk! Kuid helikasseti lükkas ajaloo tagakambrisse juba üheksas kümnend, mis tõi CD, ja peagi asendus ka videokassett DVD-ga.

Ei pea olema eriline visionäär, et näha vaimusilmas peagi sama teed kaduvat ka CD-sid, seekord lausa ühes neid välja andvate plaadifirmade ja müüvate plaadipoodidega, et asenduda muusikafailidega ja piirideta muusikaleviga.

Aga raamat... Alates varakeskajast, kui rulli keeratava papüüruseriba vahetas välja ühest servast kokku köidetavate loomanahast valmistatud lehtede pakk ehk koodeks, on raamatu kuju ja olemus jäänud samaks. Olulisemad muutused on olnud ainult paberi kasutusele võtmine ja trükipressi leiutamine. Pole usutav, et see kuju võiks lähimas tulevikus

oluliselt muutuda. Raamatut kujul, nagu seda ajalugu pea viimased kaks tuhat aastat tunneb, on nii tore ja mugav kätte võtta, lehitseda, tõsta hetkeks silmad selle kohalt, langedes mõtiskellu –

et siis jälle naasta kirja pandu juurde.

Nii nagu trotsib eerade vahetumist raamatu kuju, teeb sedasama ka kirjasõna ise. Ajahammas murendab tuiskliivaks paleed ja kaubanduskeskused, sõdade ja segaduste käigus hävivad skulptuurid ja lõuendid. Seitsmest maailmaimest on alles jäänud vaid üks, aga “Sinuhe” ja “Odüsseia” avanevad meie ees samasugusena nagu mitu tuhat aastat tagasi.

Riik, mille soov on püsida, ja rahvas, kes ihkab helget tulevikku, peab panustama kultuuri – eriti kirjasõnasse. Marxil ei olnud õigus, tegelik baas on kultuur – eriti kirjasõna. Seevastu majandus on puhas pealisehitus. Nimetagem tõestuseks näiteks seda olulist rolli, mida mängis iseseisvusaate Nõukogude Eestis elus hoidjana esimese vabariigi aegne kirjasõna, ja “Nimed marmortahvlil” põrmustas lõpuks Dvigateli tehased. Muinasaja Euroopa poliitilise keskuse Vana Rooma välisest hiilgusest on järel vaid varemed, keskaja Euroopa olulisemaid kaubanduskeskusi Venezia on peagi sealsamas, kus Atlantis – aga kultuuriajaloos püsivad nad senikaua, kuni püsib selge viimase inimese mõistus.

2. Kirjanikud

Sellised ajatud mõtted tulevad Eesti Vabariigi kirjanikule vahel pähe. Peamiselt siis, kui ta mõtleb rahast. Aga miljonilise rahva kirjanik peab iga päev, vähemalt natukene, mõtlema rahast. Raha ja kirjandus on miljonilise rahva puhul nimelt väga seotud.

Seos on järgmine. Hea kirjandus saab tekkida ainult siis, kui kirjanikul on aega seda kirjutada, sellele pühenduda. Aga aega kirjutamiseks, pühendumiseks tekib ainult siis, kui ei ole vaja töötada igapäevase leiva teenimiseks mingil muul töökohal, mis lisaks ajale võtab ka enamiku füüsilisest energiast ja parema osa vaimujõust. Inglise, prantsuse, saksa või vene keeleruumis kindlustab kirjanikule sissetuleku – seega aja kirjutamiseks – teoste suur müügiarv, aga miljonilise rahva puhul jääb müügiarvu pealt saadud sissetulek ja teoste eest saadav honorar paratamatult marginaalseks.

Nii rabab suurem osa tänapäeva eesti kirjanikke oma igapäevast tööd mõnel tüütaval kirjanduskaugel töökohal või loeb vabakutseliseks kirjanikuks hakanuna honorarist honorarini sente. Selge see, et hea kirjandus on sellisel juhul visa sündima. Ma ei räägi praegu endast – kuigi vahel küll tahaksin kultuuriministril või mõnel tema ametnikul kõrvad peast kiskuda –, aga ma vaatan oma kirjanikest sõpru ja tuttavaid ning pean ainult ohkama, kui näen, milline hulk suurepäraseid luuletusi ja romaane jääb sündimata ainult seepärast, et kirjaniku parim loomeaeg möödub mõnes kontoris mõttetuid pabereid ühelt laualt teisele tassides.

Loe veel

Järelikult peab rahvale tuleviku kindlustama, s.o kirjanikke ülal pidama riik. Ja eriti neile, kes tahaksid kisama pista, et mis imeloomad need kirjanikud siis on, et just neid peab riiklikult ülal pidama, kordan veel kord: saja aasta pärast ei tehta enam vahet Kristiina Ojulandil ja Maret Maripuul ning Sõõrumaa või Leedo arvatakse olevat parimal juhul mõne väljasurnud kolhoosiasula nimed, aga ilma Andrus Kivirähki ja Jürgen Rooste teoste pealkirju pähe tuupimata ei pääse koolist välja mitte üks õpilane. Sülitatagu kolm korda mu ausamba poole, kui see nii ei ole!

Kui riik soovib rahvale kindlustada tulevikku – loomulikult ei saa samavõrd tähtsustamata jätta ka laste sünniks aineliste võimaluste loomist! –, peab ta looma kirjanikele kõik tingimused hea kirjanduse kirjutamiseks, garanteerima neile ainelised võimalused, et nad võiksid loobuda segavast kõrvaltööst ja pühenduda ainult kirjutamisele.

3. Lugejad

Nagu eespool öeldud, on lugejate huvi raamatute vastu endiselt vaibumatu, mis ilmneb eriti jõulueelsel ajal raamatupoodides. Nooremate inimeste seas on raamatute lugemine muidugi vähenenud, aga ma ei tahaks seda ikkagi eriti katastroofiliseks pidada – suure osa seni raamatute kaudu saadud infost ja elamustest saavad tänapäeva lapsed kätte teiste vahendite kaudu. Ja kui aastad juba mõistuse pähe toovad, küll nad siis jälle ka, vähemalt mingil määral, raamatute manu jõuavad.

Kirjanikul on tänapäeva Eestis kolm mainimisväärset riiklikku sissetulekuallikat: 1) kultuurkapitali stipendium, 2) autorite ühingust laekuv tasu, 3) raamatukogulaenutuse hüvitis. Kultuurkapital on tujukas ja juhuslik, autorite ühing puudutab laulusõnade autoritest kirjanikke, raamatukogulaenutuse hüvitist makstakse kord aastas riigieelarvest kõigile autoritele vastavalt sellele, kui palju on kellegi raamatuid raamatukogudest eelmise aasta jooksul laenatud. Ühelegi neist kolmest ei saa küll rajada majanduslikku iseseisvust, aga parem need, kui mitte midagi.

Raamatukogulaenutuse hüvitis, mille seekordsed summad said teatavaks mõni nädal tagasi, on väga huvitav lugejahuvi indikaator. Nagu näitab Postimehe koostatud edetabel (28. juuni), troonivad selle tipus öökapikirjanduse tõlkijad, nagu Maia Planhof (45 344 krooni), Raili Puskar (40 244 krooni), Karin Suursalu (33 742 krooni) ja Matti Piirimaa (33 503 krooni). Teenistus on märkimisväärne ka raamatute kujundajatel, nagu Reet Helm (42 786 krooni), Peeter Sepping (36 734 krooni) ja Mari Kaljuste (36 538 krooni). Paar päris kirjanikku on ka ülemisse otsa sattunud: Andrus Kivirähk (34 887 krooni) ja Erik Tohvri (45 344 krooni). Omaette nähtus on Vladimir Beekman (38 328 krooni), kes on olnud peamine Astrid Lindgreni loomingu eestindaja. Aga näiteks Jan Kaus sai 3400, mina 2000, Jürgen Rooste 1500, Kivisildnik 1200 ja Aarne Ruben 800 krooni kandis. (Tänan siinkohal oma 1885 laenajat!)

Selline oleks siis tänapäeva eesti kirjanike – kelle hulka on arvatud ka tõlkijad ja kujundajad – väärtus lugejahuvi skaalal. Muidugi on see täiesti ootuspärane. Natuke nõudlikuma kirjanduse autorid ja tõlkijad võivad ju pahandada, et nende aasta või mitme töö ja vaev on võrdsustatud kujundaja paari päeva tööga või et nendega samasse patta on pandud tõlkijad, kelle jaoks ei ole vahet, kas tõlkida kellakasutusjuhendit või Stephen Kingi menukit. Aga selline on rahva maitse. Ja tõtt-öelda on see täiesti mõistetav.

Kui palju meil siis ikkagi kirjutatakse raamatuid tänasest päevast ja elust, mida me enda ümber näeme? Eakatele kirjutab sellist kirjandust Erik Tohvri – ja seepärast armastabki rahvas teda. Tänapäeva eesti proosa põhiliin tegeleb aga endiselt rahvusliku identiteedi otsingu ja umbsete mõttemängudega. Kui palju saab see siis huvi pakkuda? Nooremate katsed midagi köitvamat kirjutada jäävad jälle enamasti jõuetuks, kobavaks ja fragmentaarseks. Eesti proosal ei hakka enne olema laenutamisedu siinpool piiri ega tõlkemenu sealpool piiri, kui see ei loobu oma painavast rahvusliku identiteedi otsingust ja ajaloo keerdkäikude tüütu-venivast vaagimisest.

Sama palju kui aeglaselt murenevad traditsioonid, vajutab tänapäeva eesti proosale raske jälje majanduslik sõltuvus kõrvaltööst. Eriti mõjutab see nooremaid kirjanikke, kes ajapuudusel peavad loobuma romaanide kirjutamisest. Tagajärg – romaanizŠanri vanainimesestumine. Ülisuure osa 2006. aasta algupärastest romaanidest on kirjutanud 60- ja 70-aastased autorid.

Ega ma ise ka tänapäeva eesti proosat eriti tihti ei loe. Viimati lugesin Indrek Hargla “Frenchi ja Koulut Tarbatus”, oli hea, aga mitte nii hea kui esimene raamat. Viimaste kuude jooksul olen lugenud hoopis Dumas’ musketäride lugusid, vaat need on head! Kuskilt leidsin Uno Lahe ja Manivald Kesamaa luuleraamatuid, neid sirvisin huviga. Siis hankisin soomekeelse filmistsenaristi käsiraamatu, väga kapitaalne ja sisukas teos. Järge ootavad Vaapo Vaheri monograafia Ardi Liivesest ja kuulsa jalgpallikohtuniku Pierluigi Collina mälestusteraamat. Kergemaks vahelugemiseks on mul praegu käsil V. BontsŠ-BrujevitsŠi “Meie Lenin” – klassika. Eelmisest Vikerkaarest lugesin Andra Teede luuletusi – suurepärased. Suudan isegi oma komplitseeritud lugemiselamuste janu peaaegu täies mahus rahuldada ilma tänapäeva eesti proosata.

Raamatud ega lugemishuvi ei kao kuhugi. Aga eesti kirjanikel on küll, kuhu kaduda – heal juhul raamatukogulaenutuse edetabeli alumisse otsa, halvemal juhul elu edetabeli alumisse otsa.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare